TIIT KÄNDLER: Hadrianuse betoon ja teaduslikud sprinterid
See on silindriline ehitis, umbes säherdune, milles tsirkusemehed kunagi mootorrataste tünnisõitu korraldasid. See on küll suurem ja pole tehtud mitte puust nagu tsirkuses, vaid kõvast kivist. Nii kõvast, et seisab püsti keiser Hadrianuse aegadest saadik, paarsada aastat alla kahe aastatuhande. Küllap Hadrianuse mausoleum sellepärast säilis, kuna oli nii vägev, et lülitati Rooma kaitsesüsteemi ning lõpuks Vatikani kaitsvaks Sant’Angelo kindluseks.
Hadrianus ehitas valmis ka panteoni, mis on samuti silindriline. Ning mida katab poolsfäärikujuline kuppel. See oli õige pikka aega maailma suurim betoonkoorik. Just nimelt betooni osati kahe tuhande aasta eest Roomas valmistada. Ja seda ilma igasuguse materjaliteaduseta. On spekuleeritud, et egiptlasedki ehitasid vähemasti osa oma püramiididest betoonist. Kuid Rooma riigi langusega see materjal unustati.
Nüüdisteadus tegeleb õige imepäraste asjadega. Kuid vahel hakkab silma ka uuringuid, mis päädivad üsna argiste ja tundub, et ammu teada olevate tulemustega.
Keda näiteks poleks närvi ajanud paberirull, mis keeldub jäämast nii väikese läbimõõduga rulliks, nagu tahetakse. Kuid nüüd on selgunud, et rullikeeramisel on oma loodusseadus, mille vastu on mõttetu võidelda.
Nimelt tegid TsŠiili Santiago ülikooli teadlane Enrique Cerda ja ta kolleegid kindlaks, et rulli sisemine leht moodustab rulliga alati sama nurga, mis on 24,1ŗ. Ja seda hoolimata rulli keeratud lehe paksusest või rulli laiusest. See rullide universaalne omadus räägib vastu intuitsioonile, mis ütleb meile, et jäigad lehed saab keerata teistsugusesse rulli kui pehmed. Vastupidi. Rullikeeratud vaip, paber või metall võtab ikka sama kuju. Universaalne kuju tekib, kuna geomeetria kitsas piirang mõjutab materjali võimalikke deformatsioone.
On kummaline, et niivõrd lihtne nähtus avastati alles hiljaaegu. Põhjuseks võib olla, et see vajas hoolikaid ja mahukaid arvutusi. Siiski arvab Cerda, et asi oleks olnud jõukohane ka 18. sajandi matemaatikutele. Kuid keegi ei vaevunud sellega tegelema. Probleem aga pole sugugi teaduse eesliinist nii kaugel, kui tundub. Näiteks võib kiudude rullikeeramine olla oluline DNA kokkupakkimisel viiruste valgukapslites.
Rullikeeramise seadusele pühendas ajakirja Nature 19. juuni number terve lehekülje. See näitab, et näiliselt lihtsate ülesannetega tegelemine võib olla ka edu alus.
Lihtne on ka Kanada Alberta ülikooli teadlaste David Collinsi ja ta kolleegide avastus, mis puudutab kergejõustiku sprintereid. Nimelt tegid nad kindlaks, et kuna stardipüstoli pauk kõlab tugevamalt siseraja jooksjatele, siis kaotavad välisraja jooksjad sellega umbes 0,15 sekundit. Tegemist pole heli leviku kiirusest tingitud efektiga, vaid sellega, et pauk kostab välisrajale vaiksemalt. Kanada sprinterid kavatsevad Pekingis koguni kasutada erilisi kuuldeaparaate, et kiiremini punuma pista.
Kuuldeaparaadid on aga välja mõeldud ka lehmadele. Nimelt on kuulsas Massachusettsi tehnoloogiainstituudis välja töötatud loomade pähe pandavad ja päikesepatareidel töötavad kõrvaklapid, mille kaudu saavad kauboid GPS-i vahendusel loomi mitte ainult jälgida, vaid saata neile ka laule või sireene, et kari liikvele läheks.
Ebanormaalsus küberruumis
Indiana ülikooli teadlased on aga välja uurinud, et küberruumis pole keegi normaalne. Nad uurisid sadade miljonite online’-ühenduste, nagu meilide vahetamise või lihtsalt veebis surfamise statistilist jaotust. Selgus, et inimeste käitumine internetis ei jaotu mitte normaaljaotuse kohaselt, kus ühe keskmise ümber jagunevad üha vähenevalt äärmuslikud käitumised, nagu näiteks sportlike tulemuste puhul. Inimeste veebikäitumist kirjeldab hoopis üks haruldane statistiline jaotus. Küberruumi kasutajate ebanormaalsust teab muidugi iga internetikasutaja ammuilma.
Kuid materjaliteadus teeb ka imet. Nagu näiteks elusolendite kasutamise alal elektroonilistes seadmetes. Siinkohal pole mõeldud mõttelist elukat Schrödingeri kassi, vaid ränivetikaid. Nimelt on Oregoni osariigi ülikooli teadlane Gregory Rorrer ja tema kolleegid andnud teada, et neil õnnestus kasvatada ränivetikaid germaaniumirikkas lahuses, misläbi nende üherakuliste planktonite koorikud hakkasid elektrivälja rakendamisel helendama. Sealjuures tekkivad värvused sõltuvad planktoni koorikute võrestiku geomeetriast. Nii et ka looduslikke nanotehnolooge saab tehnikas kasutada.
Hadrianuse tuhk ei saanud oma mausoleumis puhata kauem, kui tulid läänegoodid ja selle sealt laiali puistasid. Kuid tema betoonrajatised püsivad siiani. Küllap seepärast, et on leidnud eri ajastutel eri kasutusi. Nii on ka teadusega. Esmapilgul tavalised ja enesestmõistetavad teadusuudised võivad kesta kauem, kui oodata võib, ja anda läbi aegade ootamatuid tulemusi.
