TIIT KÄNDLER: Katsejänes muutub pisemaks
Selles kuulutati, et hiirte arv instituudis on ületanud, ma ei mäleta, millise piiri. „Kasutage hiiri!” kõlas loosung. Ühel päeval rõivastati mind hoolikalt valgesse steriilsesse kostüümi ja viidi vaatama, kuidas hiire emakasse süstitakse manipuleeritud munarakk. Pilt oli meeldejääv. Aga mitte seetõttu, et nägin tehnilisi üksikasju. Vaid seetõttu, et esimese hiirega asi ebaõnnestus, ja seepeale käänas tehnik kopsti hiire kaela kahekorra ja viskas tema prügikorvi. Oligi üks hiir kasutatud.
Loomadel katsetamine on vältimatu ning väga viljakaks osutunud meetod, kus teadlased saavad ennustada, mis juhtuks, kui inimesega samasugune trikk tehtaks. Nii et loomkatsete mõttekust vaidlustada pole mõtet. Kuid on hea, et teadlased annavad endale üha enam aru, mida loomadega tegelikult tehakse. Vähemasti Euroopas on juurdumas õilis printsiip: loomadele ei tohi valmistada mõttetuid kannatusi.
Modernse teaduse tekkides katsetasid arstid oma meetodeid eelkõige inimeste kallal. Või õieti nende kallal, keda ei peetud inimesteks – olid need siis kurjategijad, vaimuhaiged või lihtsalt eluheidikud. Nii et esimene teaduse katsejänes oli inimene.
Valgustusajaks nimetatud epohh lubas inimestel vaid päid eemaldada. Katsetama hakati muude elajatega. Eelkõige koertega, keda oli mõnus pidada ja kes usalduslikult endale ligi lasksid. Kuulsamaid koeri on ju nobelist Pavlovi koer. Või kosmoseajastu koidiku Laika, kes esimese selgroogsena orbiidile saadeti ja seal ka kohe suri. Veel 1970. aastatel ulgusid Tartu ülikooli peahoone kõrval asuva Marksu majaks hüütud hoone keldris koerakarjad, keda arstid üht ja teist pidi lõikasid. Ülal kõneldi sotsialismi poliitökonoomiast, all aga piinlesid koerad.
Trikid äädikakärbestega
Kui veel viie aasta eest häbeneti tõsiteaduslikes ajakirjades kõ-nelda loomade tunnetest, siis nüüd on see muutunud vaata et vältimatuks. Läbimurde ühed põhjustajad on olnud suurimad maismaaimetajad elevandid, kelle pealt on järeldatud kaastunde, sõbravaimu ja muude siiani vaid inimesele omistatud tunnete olemasolu.
Paljudes maades on keelatud katsetamine suurte primaatide peal. Mudelloomadeks on küll jäänud rotid, hiired, aga ka kodusead ja küülikud. Kuid üha enam katsetatakse nii ravimite kui ka mürkainete toimet sellistel mudelorganismidel nagu pagaripärm, algloomad, vesikirbud või siis koguni geenitehnoloogiaga muundatud bakterid. Selgrootute organismide kasutamine näiteks nanoosakeste mürgisuse hindamisel võimaldab täita teadusmaailmas tunnustatud nn 3R-strateegiat.
3R-strateegia (reduction, replacement, refinement – vähendamine, asendamine, peenetundelisus) on EL-i prioriteetne strateegiline suund loomkatsete vähendamiseks nii teadus- kui ka õigusaktidega sätestatud uuringuis ning on eriti aktuaalne seoses kemikaalide tootmist ja testimist reguleeriva nn REACH-direktiiviga.
Äädikakärbes on äärmuslik katseloom, kes on teaduse mõt-temaailma kardinaalselt muutnud. Kui Thomas Hunt Morgan ülemöödunud sajandi alul punasilmse kangelase avastas, vallandas see geneetilise revolutsiooni. Äädikakärbse peal mõisteti, mis asi see geen ikkagi on. Kärbseke muutus isegi poliitiliseks figuuriks, kui Stalin sõja järel sajatas, et kui inimesed kangelaslikult rinnetel võitlesid, siis uurisid mingid kapitalistlikud degenerandid vaid kärbseid.
Tänu sellele kärbsekesele, mida maailma laborites kasvatatakse triljoneid, saadi näiteks teada, kuidas keha kasvab. Kärbse hox-geenid, mis kasvu reguleerivad, leiduvad meist igaühes. Äädikakärbes õpetas meid mõistma, kui sarnane tegelikult inimene temaga on.
Elevante või mägigorillasid uurida on siiski vaevarikas ja ohtlik. Kuid äädikakärbes on ohutu loomake. Temaga võib teha mis tahes trikke. Kartmata, et loomaõiguste aktivistid pahaks paneks. Kuigi seda, kas äädikakärbes tunneb valu, ei oska kindlalt keegi ütelda. Seni, kuni ei oska, öeldakse, et ei tunne.
„Tänapäeva bioeetikat iseloomustab see, et ta toitub ja omakorda tekitab uusi diskussioone indiviidide ja ühiskonna konfliktist,” ütleb vandeadvokaat Ants Nõmper. Neid konflikte võib jagada kaheks: esiteks need, kus inimene soovib midagi ühiskonnalt – näiteks aktiivset panust selleks, et saabuks isiklik õitseng või saavutatakse autonoomia.
Ja teiseks on vastupidi esimesele olukord, kus inimene soovib, et ta rahule jäetaks – inimene tahab ise otsustada, kuid riik mingitel põhjustel ei luba.
Suhtumine loomadel katsetamisse jääb paratamatult aspektiivseks – siin ei saa midagi kindlat määratleda või loodusseadusena paika panna. Katseloomadest teadus ei pääse, ja lõpuks peab ravimid ikka inimene enda peal katsetama. Kuid kui loomad oskaksid lugeda, läheks inimese elu küll raskeks. Seni saab ikka kassile ka vahelduseks koeratoitu anda.
