TIIT KÄNDLER: Kui paljudel meist on kodus grammofon?
Möödunud nädalal startis meist kaugeima planeedi Pluto poole tähelaev New Horizons. Päral on see kümne aasta pärast. Milline on siis Maa? Milliste seadmetega me siis töötame? Kas me saame talt teateid?
Kas keegi mäletab veel, mis oli meie laual ja taskus 1977. aastal? Igatahes mitte personaalarvuti ja mobiiltelefon. Tol ajal alles hakkas meile imbuma üksikuid esimesi teateid sellistest imeloomadest nagu miniarvutid. Apple II mikrokompuuter läks oma maailma vallutama selsamal 1977. aastal. Teadusasutustel olid arvutuskeskused, mis tähendasid toatäisi rauda, magnet- ja paberlinte ning pappkaarte.
Meie siin Maal ei mäletagi enam esimesi Apple´i arvuteid. Kuid on seadmeid, milles töötavad tolleaegsed imeasjad. Ja need seadmed toimivad seni. Juba mainitud 1977. aastal lennutas NASA teele kaks kosmosesaadikut – Voyager 1 ja Voyager 2. Neile oli antud tolle aja kohta maksimalistlik ülesanne. Lennata mööda kõigist Päikesesüsteemi välisplaneetidest, pildistada neid, mõõta teatavaid kiirgusi ja saata siis andmed Maale. Kosmoselaevad olid varustatud arvutustehnikaga, mille töömaht pole suurem kui mõnelgi nüüdisaegsel kalkulaatoril, mille igaüks võib poest osta. Ning energia, mida tarbib nende elektroonika, pole suurem kolme sajavatise pirni tarvidusest. Kuid nad toimivad tänini.
Nüüdseks on Voyagerid jõudnud Päikesesüsteemi äärealadele. Aasta eest läbis esimene neist ala, kus päikesetuule kiirus väheneb alla helikiiruse, mis põhjustab selle tihenemise. Ja Maa sai teate kätte. Mis tähendab üht lihtsat, kuid keerulist asja. Et sõltumata tehnoloogia keerukusest on võimalik teha see uskumatult töökindlaks.
Aasta eest laskus Saturni kaaslase Titani pinnale Euroopa kosmoseagentuuri (ESA) sond Huygens. Üks selle seadmestikku loonud juhtivteadlasi John Zarnecki ütles mulle möödunud kevadel, et sondi töökindlus ületas meeskonna kõik ootused. 15 aastat tagasi teele lähetatud saadikul oli 60 000-pikslilise lahutusvõimega kaamera. Praegu võib igaüks poest osta miljoneid piksleid lahutava kaamera. Kuid süsteem toimis. Vähe sellest, Maal püüti kinni signaal, mis lähtus otse sondilt, mitte ei olnud selle sinna viinud Cassini kaudu võimendatud. See oleks 15 aasta eest olnud võimatu. Tähendab, aastakümneid tagasi valmistatud seadmete taset tõstab vahepeal Maal toimunud tehnoloogiline edenemine.
Edenemine, mis suutis näiteks 30 aastat pärast lähetust saada kätte signaali NASA saadikutelt Pioneer 10 ja 11, kui nad asusid Maast nii kaugel, et signaal käib edasi-tagasi 24 tundi. Ja nõnda avastati, et miskipärast on nende kiirendus Päikese poole suurenenud. Suurenemine moodustas tervelt 10 miljardit korda väiksema suuruse, kui on meid Maaga siduv külgetõmme. Kuid ikkagi see registreeriti. Põhjusi ei teata, kuid selle põhjal pakkusid Kanadas töötavad teadlased John Moffat ja Joel Brownstein möödunud nädalal välja, et tumedat ainet galaktikate koostises polegi. Mis on üks üsna ketserlik mõte.
Õppetund Eestile
Kindlasti ei jää kuigi kauaks nõnda, et kosmoselaevadele paigutatud tehnoloogia muudkui vananeb. Tulevad platsi põhimõtteliselt uued, iseennast täiustavad seadmed. Juba poole sajandi eest visandas üks arvutustehnika loojaid John von Neumann universaalsel konstruktoril põhineva iseennast paljundava süsteemi. Nanotehnoloogia ideolooge Eric Drexler ennustas kümmekonna aasta eest nanoskaalas töötava iseennast ehitava masina teket. Visionäär Ray Kurzweil ennustab oma möödunud aastal ilmunud raamatus “The Singularity is Near”, et nanotehnoloogia on selliste masinate arendamiseks valmis aastaks 2020.
Plutole lähetatud NASA New Horizonsi põhiuurija Alan Stern kuulutas pärast edukat starti: “Ühelgi teisel rahval pole sellist suutlikkust.” Tema paatost võib mõista. Selline projekt on inimese elutöö. Kuid tema paatost tuleb ka silmas pidada. Kõrgtehnoloogia alane konkurents pole kuhugi kadunud. Nüüd on see ägedaim NASA ja ESA vahel, kuid sekkuda tahavad ka Venemaa ja Hiina.
Mida sellest kõigest järeldada? Aga seda, et me ei tohi end tehnoloogilise mahajäämusega õigustada. Asi võib toimida iga tehnoloogilise taseme puhul. Kuid teisalt ei jää Eestil muud üle, kui pürgida sinna, kus toimuvad tegelikud, mitte meie enda väljamõeldud sündmused. Selleks on lihtsaid võimalusi kamaluga. Ja üks neist on, et Eesti peab kähku astuma Euroopa kosmoseagentuuri liikmeks.
Voyager võib patareide poolest toimida veel 15 aastat. Ja seejärel, vaid 40 000 aasta pärast, jõuda meist lähima täheni. Selleks puhuks on saadik ettenägelikult varustatud kettaga, millele on salvestatud mitmesuguseid maise elu hääli ja pilte. Kuid selle kuulamiseks peab plaadi leidjal olema võtta üks pööritaja-grammofon. Kui paljudel meist on veel kodus grammofon?
