TIIT KÄNDLER: Loom vajab enamat kui jõulurahu
See tähendas, et katsetage nende peal rohkem.
Igal aastal kasutatakse maailmas teadusuuringutel vähemalt sadat miljonit selgroogset looma. Kulminatsioon oli 1980. aastatel. Enim katsetatakse hiirte ja rottide peal, need hõlmavad 82 protsenti kogu loomkatsetest. Järgneb küülik 11 protsendiga. Siis tulevad mitteselgroogsed ja putukad, kumbki kümne protsendiga.
Suhtumine katseloomadesse on ajapikku muutunud. Kategooriliseks imperatiiviks on kujunenud loosung: “Katseloomale ei tohi tekitada põhjendamatuid kannatusi.” Kuid millised kannatused on põhjendatud? Selle üle on pandud otsustama komisjonid, mille koosseis sõltub eri riigi seadustest. Eestis reguleerib katseloomadega manipuleerimist kuue aasta eest vastu võetud loomakaitseseadus, kus kontroll on pandud veterinaar- ja toiduametile.
“Loomkatsed päästavad elusid.” See on tavaline loosung, millega vastustatakse äärmuslike loomaõiguste eest võitlejate vägivallategusid. Kuid nii lihtne loosung ei saa katta kogu elu. Nii näiteks on primaatidega tehtud ajukatsed viinud inimese mõne närvihaiguse paremale mõistmisele. Samas tundub oponentidele, et paljusid katseid tehakse vaid uudishimust. Uued teadustulemused tulevadki aga uudishimu rahuldamisest, rakendused saabuvad alles rongi viimastes vagunites, kuid mõnedki hiirte vähimudelid on osutunud inimese vähi ravimiseks üsna kasutuks.
Hiljuti küsis teadusajakiri Nature peaaegu 1700 teadlaselt loomkatsete kohta biomeditsiinis. Kolm neljandikku pidas loomkatseid oluliseks. Viiendik avaldas nende suhtes kahtlusi.
Hiirtel on umbes 25 000 geeni. Et uurida iga geeni toimimist, tuleks valmistada 25 000 hiirt, kel uuritav geen on välja lülitatud. See tähendab 25 000 nokaut-hiirt.
Euroopa hiirehaiguste kliiniku projekt European Mouse Disease Clinic (EUMODIC) uue aasta veebruaris selle eesmärgiga stardibki. See aga tähendab, et vaja läheb kokku vähemalt 7 miljonit hiirt. Kurb lugu on selles, et võidujooks tingib salatsemise ja nõnda tehakse nii mõnedki loomkatsed paralleelselt. Siiani on avaldatud 4000 nokaut-hiirt, 700 neist on loodud vähemalt kolmes eri paigas. Seda olukorda saaks parandada loomakaitsjate surve.
Mäletatavasti oli Orwelli “Loomade farm” ehitatud üles nõnda, et mõned loomad olid võrdsemad kui teised. Ühesõnaga, inimese malli kohaselt. Nüüd on aga selgumas, et mõned loomad ongi võrdsemad kui teised. Ja ikka inimese malliga mõõdetult.
Nimelt põevad lemmikkoerad üsna samalaadseid vähihaigusi kui inimesed. Ajakirja Scientific American detsembrinumbris kirjutab vähiuurija David J. Waters üsna üllatavalt, et erinevalt siiani katseloomadeks kasutatavatest närilistest nagu rotid ja hiired kannatavad kodukoerad inimese omadega sarnaste kasvajate all. Koerad on teadaolevalt ainsad olendid peale inimese, kes põevad eesnäärmevähki ja koerte rinnavähk annab eelistatult siirdeid luudele nagu inimeselgi. Ja kõige sagedasem luuvähk koertel on osteosarkoom, mis tabab vahel ka teismelisi.
See tähendab, et hakates jälgima koerte kasvajaid, saame me hakata täpsemalt ennustama näiteks keskkonna olulisust vähi tekkel. Koer ja inimene elavad samades oludes. Koer aga elab üldjuhul inimesest vähem. Seega on koerad omamoodi katsejänesteks või valvekoerteks, kelle pealt saab näha, kas meie keskkond on vähki tekitav.
Vähijälgijad kinnitavad, et neil pole kavatsust hakata koeri vähki haigestama, nii nagu seda paraku tehakse näiteks rottidega. Aga nad soovitavad luua laialdased lemmikkoerte pangad, kus sisalduks nende haiguste käik. Ka on koerte puhul saadud välja arendada näiteks operatsioonid, mille käigus luuvähi puhul ei amputeerita jäset, vaid asendatakse osa luust.
Päästab vaid haritud sõna
Nõnda on võrdlev onkoloogia, nagu sellist lähenemist nimetatakse, tõstnud lemmikkoera kilbile ja kutsub üles tema abil jõudma jälile ka mõnele vähi saladusele. Siinkohal rõhutan, et tegu ei ole kodukoertele mingite kannatuste tekitamise, vaid pigem püüdega luua ka koerte jaoks samalaadsed pangad nagu need, kus hoitakse andmeid haiguste kohta, mida üks või teine inimene põeb või on põdenud.
Möödunud nädalal vastu võetud EL-i kemikaalide direktiiv nõuab lähema 11 aasta jooksul vähemalt 30 000 kemikaali testimist. Loomakaitsjad pelgavad, et selline testimine suurendab katseloomade arvu. Sestap käisid tulised debatid. Keemia aga ei ole enam see keemia, mis 50 aasta eest. Nüüd on võimalik arvutite abil üsna täpselt ette ennustada väga paljude kemikaalide toksilisuse määr.
Niisiis suunab loomakaitsjate mõistlik surve teaduse küll kallima ja aeganõudvama, kuid loomasäästlikuma tee poole. Loomi saab uurida ka skalpelli ja mürgiampullita, kuid siiani katsetatakse loomadel kosmeetikavahendeid. Eestis on selline tegevus keelatud, Prantsusmaal aga näiteks lubatud.
Kui pannakse ette, kas neid mitte vastavalt märgistama ei peaks, siis selgub, et teistsuguseid vahendeid müügil polegi. Nõnda soosib iga näokreemitaja kaudsel moel loomade ahistamist.
“Mis ka ei räägitaks, loomadest loobuda ei saa,” tõdeb Utrechti ülikooli loomateaduse labori juhataja Bert van Zutphen. Mis on valus inimesele, on valus ka loomale. “Kui kahtlete, kas katset teha või mitte, andke loomale võimalus,” ütleb ta.
Meie esivanemad viisid jõuludeks loomadele lauta leiba. Leivaga oli siis endalgi kitsas käes. Mida pakkuda katseloomadele? Jõulurahust, millega eputavad jahimehed, ei piisa. Lõpuks lastakse loom ikka maha või süstitakse talle mingit solki. Loomade kohtlemist muudab paremaks vaid arukas dispuut, mitte äärmuslike pooldajate ja oponentide vahel isegi veriseks kippuv sõnasõda.
