Õues õnneks hakkas sadama lund ja läksin jalutama. Mõtlesin: kas on see nüüd Eesti lumi või mitte – mine tea, kust pärit on. Kas on see ikka meie rahvuslumi? Või on äkki vene lumi? Tobe jutt, kas pole? Aga ometi peame iga päev säherduse tobedusega kokku puutuma. Me käime rahvusraamatukogus, naudime rahvuspargi loodust, kuulame rahvusringhäälingu uudiseid. Rahvusuudiseid – mis need küll olla võiksid? Ja mis rahvuse raamatukogust, pargist ja ringhäälingust siis jutt on – läti, valgevene, kirgiisi või eesti?

Hea on, et me ei pea minema rahvusmajja, vaid piisab rahvamajast, ei aja laulupeoks selga rahvusriideid, vaid rahvariideid, ei mängi rahvuspilli, vaid rahvapilli. Miks? Aga eks ikka sellepärast, et meie esivanemad (rahvusvanemad?) olid meist targemad.

Mis seal keerutada – oli ju aeg, mil eesti keel ja meel olid ohus. Siis tuli kivikamakaid ka rahvuslikuks nimetada. Kas on see praegugi nõnda? Oleme ju siiski loobunud teesist, et baltisakslased ei puutunud eesti kultuuri. Miks ei jätka me samas kenas vaimus? Mis tahes asi, mis Eestis tehtud, olgu tegijaks must või valge, eestlane või mõne muu rahva inimene, on ju ometi eesti kultuuriga seotud, Eesti kultuuri asi.
Rahvusteadust pole olemas

Vähe sellest – siiamaani pajatatakse mingitest rahvusteadustest kui nähtusest, mida ei saavat viljelda kusagil mujal universumis peale Eesti. Ma ei tea, kas ka kusagil mujal kolkas peale Eesti on sihukese mõtte peale tuldud, kuid pole kahtlust, et rahvusteaduseks võib nimetada mõnda teadust hellitlevalt nagu Juhanit Jukuks, kui see veel piisavalt õppinud pole. On olemas loodusteadused ja on olemas humanitaarteadused – kui kasutada lihtlabast kastistamist – ja nende seas on siis omakorda keeleteadus ja kirjandusteadus ja kunstiteadus ja folkloristika ja kõik muud sihukesed teadused, mida edendatakse kogu maailmas ja mis ei ole Eestile mingit moodi erakordsed. Kes selles kahtleb, soovitan lugeda äsja Tallinna ülikooli kirjastatud kogumikku „Humanitaarteaduste metodoloogia”. Sellest saab näha, kuidas maailma teadusmõttes toimunud pöörded ja paradigmade muutused ei hooli mingitest riigipiiridest, isegi mitte Eesti rahvuspiiridest. Vabandust, preambulaarsetest piiridest.

Teadus on teadus ja toimib üleüldises teaduslombis, -meres või -ookeanis – kuidas parasjagu soovite nimetada. Mingit spetsiaalset rahvusteadust pole olemas, nii nagu pole olemas ka mingit erilist rahvuslikku iseloomu. Kes selles kahtleb, lugegu meie rahvusvaheliste teadlaste Jüri Alliku ja Anu Realo ning nende kolleegide töid. Kui aga Eestis tehtav teadus rahvusvahelist taset välja ei anna, siis kas tuleb seda kergitada või hoopis ära lõpetada või ümber nimetada.

Kui me ikka tõepoolest tahame olla eurooplased, siis peame varem või hiljem oma rahvuskarbid ära unustama. Vähe sellest. Minule ja mõnelegi mu sõbrale olid möödunud aastal ilmunud P. I. Filimonovi luulekogu ja Andrei Ivanovi romaan suured elamused, nii kunsti kui ka keele poolest. Ja eeldan, et kultuurkapital võiks ikka oma otsustajate sekka panna inimesed, kes valdavad peale eesti keele ka mõnda muud kohalikku keelt ning mõistavad, et Eesti ei ole mingi rahvusvangla. Kust ärksamad noored kipuvad põgenema mitte niivõrd raha kui värske, kolklikkusest vabama õhu kätte.

Samal teemal
Mari Peegel „Eesti proosa vene keeles. Miks mitte?”, EPL 9.2