TIIT KÄNDLER: Riikliku kirjanduse õitseaeg
Aga püsigem hetkel ikka nüüdse kirjanduse juures. Kui au sees olevat kirjandust otsida, siis ei tasu seda otsida raamaturiiulitelt. Tuleb ikka otsida sealt, kus au ja kuulsust enam. Kuid nõnda ei võtagi palju aega selle riiklikku au nautiva kirjanduse üles leidmiseks. Need ei ole enam üksikkirjanikud, kes praegusi hinnatuid kirjandusteosed kirjutavad. Need on kirjanike ühendused, olgu siis vabatahtlikud või sunniviisilised, kes toodavad tänase päeva menuromaane. Mille kaheldamatuteks tippudeks on sedalaadi kirjanduslik-fantastilised epopöad nagu Ühiskondlik Lepe, Säästev Eesti, Teadmistepõhine Eesti.
Õieti sai kõik alguse juba rublaaja lõpus. Siis hakkasid lehetoimetustesse valguma avalikud kirjad. Nende järel läks asi tõsisemaks, saabus kontseptsioonide ajastu. See oli juba krooniaja alguses, kui keegi ei tohtinud mõteldagi mõne muuseumikese avamisele, kus kaks viini tooli ja kolm eesti tõugu lehma topist, ilma et selle kohta oleks riiklik kontseptsioon.
Siis läks asi peenemaks, euroopalikumaks. Eestis muutusid läbirändajatest pesitsejateks ja koguni talvitujateks säherdused elukad nagu raportid, agendad ja visioonid. (Kindlasti pidi tegu olema visiooniga, mitte nägemusega – nägemust näed vingugaasises suitsusaunas, visiooni aga ilmutad ą la carte´i mängides.)
Nüüd on saabunud arengu-stsenaariumide kirjanike ajastu. Mis sest, et eelmine Teaduspõhine Eesti jäi isegi nende väheste numbrite osas, mida see sisaldas, täitmata, kirjutada tuleb uus ja et Säästev Eesti ongi nii kirjutatud, et selle täitmine sõltub lugeja silmadest, tuleb seda iga veidi aja pärast uuesti kirjutada.
Meie esimene arengustsenaarium nimega “Kalevipoeg” kehtis seni, kuni nooreestlased hakkasid selle tugisambaid kõigutama. Neile nimelt tundus, et seda on raske täita. Eriti mis puutub selle lõpplahendusse, kus Kalev teatud tingimustel koju jõuab. Ja kui jõuab – on seda siis vaja? Tuli valmistada uus, aga et kiire oli ja raha ka vähe, käis vana Soome hümn küll.
Nüüd on aega laialt, ja raha nagu turbaraba ning miks mitte siis toetada kirjandust ja tellida üha uusi kõikehõlmavaid mineviku-, oleviku- ja tulevikustsenaariume? Ainult et oleks täidetud üks tingimus. Neis ei tohi olla sõnagagi öeldud, et inimene võiks ka oma peaga selle peale tulla, et sild ehitatakse risti või vähemasti põiki üle jõe. Ja inetu on mainida Eesti tehtud vigu ning saamatusi.
Nii ongi, et sama hästi kui Säästva Eesti kirjanduslik-fantastilise stsenaariumi, võiks riigikogu vastu võtta mõne Kaur Kenderi romaani. Oleks odavam – romaan on ju olemas – ja tulu täpselt sama suur. Või kui seda ei peeta kombeks, siis võiks ju vastu võtta lause “Hakkame, mehed, minema!”
Kui te võtate pabeririba ja keerate selle ühe otsa teise suhtes poolringi võrra ning kleebite siis need kaks otsa kokku, saate Möbiuse lehe. See on ühe poolega leht – kui asute sellel teel, siis katate nii ühe kui ka teise poole paberilehest, kuid jõuate ometi samasse kohta tagasi. See on omamoodi ime, mis viis August Möbiuse kinniste pindade klassifitseerimisele ja topoloogia rajamisele.
Kirjandus kinnisel pinnal
Meie riiklikud arenguprogrammid on just nimelt säherdused kinnised pinnad. Hakkad neid lugema, loed ja loed enda arust kõik läbi ja jõuad täpselt samasse punkti tagasi. Topoloogia kohaselt pole õllekruusil ja sangpommil mingit vahet. Mõlemal on üks sang. Täpselt samamoodi on Säästumarket ja tühi pepsipudel topoloogiliselt ikka üks ja seesama asi. Rääkimata siis mis tahes purkidest ja pudelitest. Nad on erineva hinnaga vaid neile kirjanduslikele fantastidele, kes on jäänud oma säästvate arenguplaanide lõksu. Misläbi juhtubki nõnda, et kulutatakse tohutult raha ja töötunde, et tühje purke-pudeleid eri hunnikutesse sorteerida.
Kunagi vaimutses Juhan Viiding, et vene võim kestab selle võrra kauem, kui võtab venevastaste anekdootide rääkimine aega. Nüüd tundub küll vägagi, et säästev ja teadmistepõhine Eesti nihkub meist kaugemale just seevõrra, kui palju kulutatakse aega nende kontseptsioonide kirjanduslik-fantastiliseks kujutamiseks.
Bengali lahes Andamani saartel elab sadakond ongede rahvakillu liiget. Neid armastavad geneetikud, kes ongede geenimuutuste abil rahvaste muistseid rändamisi uurivad. Vahel on mõni geneetik ka noolest läbi lastud, ent ega huvi ongede vastu sellest vähene. Läinud aasta jõulutsunami epitsenter oli just ongede asualal. Mistõttu kardeti, et ega neid enam olemas ole. Kuid sõites helikopteril üle nende dungli, nähti paljaid mehikesi all kargamas ja lennumasina poole nooli saatmas.
Nojah, Teadmistepõhist Onget neil ei ole, sestap siis need nooled, mitte Delfi kommentaarid, millega üksteist maha nottida. Ja pole ongedel ka eepost nimega Säästev Onge 21. Mistõttu ei jäänud neil üle muud kui tsunamist ellu jääda.
