TIIT KÄNDLER: Robotitest saagu Eesti võõrtöölised
Teise äärmusena tutvustatakse uhkusega haigete põetamise ja jälgimise süsteemi, seadmeid, mille abil haigete analüüsid võetakse ja süstematiseeritakse ning nende seisundit jälgitakse. Süsteem hakkab hoidma kokku kallist tööjõudu, olles ka täpsem kui kallis tööjõud. Kui vaja, pole mingit raskust ratastele asetatud mõõtmisseadmestikku lükkava õe asemele panna kõndima robot.
Pole kahtlust, et varem või hiljem seda ka tehakse. Ja pigem varem kui hiljem.
Inimene pelgab, robot toimetab
Kui teil on õnne külastada Volkswageni autotehast Wolfsburgis, siis pistetakse teid kindlasti ekskursioonirongi, mille pisikesed disneylandilikud vagunid vuravad mööda kilomeetripikkuseid liine. Neil liinidel pannakse kokku autosid.
Kes seda teeb? Mitte kes, vaid mis. Robotid otsivad detaile, keevitavad need kokku, kruvivad mootoreid külge ja värvivad. Robotid võivad teha auto valmis mullahunnikustki, kuhu on sattunud vaid parasjagu rauamaaki. Tulemuseks on säravuhke toode. Robotid on end peitnud ka sellesama auto sisse ning võivad väga hästi võtta enda kätte ka juhirooli.
Kuid sellest hoolimata askeldab autotehaste liinidel kümneid ja kümneid töölisi, sest inimene ei usalda veel robotit ja kardab ka oma tööst ilma jääda. Helsingi tehnikaülikooli professor Panu Harmo tutvustas jaanuaris toimunud Helsingi teaduspäevadel, kuidas inimene robotitesse suhtub. Kui küsiti, kas inimesed soovivad oma koju appi robotit, siis vastas enamik eitavalt. Kui aga küsiti, kas soovitakse appi liikuvaid seadmeid, siis oli huvilisi palju. Nii et nimi rikub roboti. Kultuuri sünnitatud ulmekirjandus mõjutab kultuuri tagantjärele. Ja inimene paneb roboti hingele need ohud, mis tegelikult varitsevad teise inimese poolt. Metsas tuleb eelkõige ikkagi karta mitte karu või hunti, vaid teist inimest. Ja ka robotite maailmas tuleb karta eelkõige inimest, kes võib robotid teiste inimeste vastu üles keerata.
Kuid robotist pole pääsu. Jaapanlased ennustavad aastaks 2025 robotitele 60 miljardi euro suurust turgu, seda eelkõige kodurobotite arvel. Tööstusele langeb sellest tühine osa. Praegu on selle turu suurus umbes viis miljardit eurot.
Bill Gates kirjutas ajakirja Scientific American möödunud aasta detsembrinumbris, et meid ootab ees uue tööstuse, robotitööstuse sünd. Ta tõi võrdluse 30 aasta taguse arvutitööstusega. Siis ei uskunud keegi ta juttu, et 30 aasta pärast on iga ameeriklase kodus personaalarvuti. Gates ennustab, et 30 aasta pärast on meie kodud täidetud robotitega.
See tähendab, et kodu valvab, kasib, hooldab, teenindab ja mõneti isegi kamandab robotite ühtne vägi. Põhiline on see, et robotid peavad suutma reageerida keskkonna muutustele. Arvutustehnika hinnad langevad hirmsa kiirusega, arvutite kiirus seevastu tõuseb, ja nõnda muutuvad keerulisemadki robotid kodudes kättesaadavaks.
Seitse Eesti-täit roboteid
Personaalarvutite tõusule eelnes programmeerimiskeel Microsoft BASIC. Robotite jaoks on vaja välja töötada uued programmeerimisvahendid, nagu näiteks detsentraliseeritud tarkvarateenused DSS.
Inglise füüsik Stephen Hawking on ennustanud evolutsiooni, mille käigus inimene sulandub robotiga. 2004. aastal oli kogu Maal kasutusel umbes kaks miljonit personaalrobotit. 2008. aastaks lisandub neile veel seitse miljonit. Lõuna-Korea infoministeerium ennustab, et aastal 2013 on robot igas sealses kodus.
Kas robot hakkab meid kunagi ka ülal pidama? Mine sa tea. Kuid meie üksindust hakkab ta kodukaaslasena kindlasti leevendama. Helsingi tehnikaülikooli professor Aarne Halme juhib tähelepanu sellele, et auto tuli linna, nii et me ei pannud seda tähelegi. Kas robotiga juhtub samuti? Muidugi. Juba ongi juhtunud. Kodus on juba praegu pesumasin, tolmuimeja, praeahi. Lift. Valveseadmed. Juba praegu peavad robotid mainimisväärset osa inimeste sõdadest. Nad istuvad meie autodes. Sony on oma robotid õpetanud diskot tantsima. Mitsubishi Wakamaru robot on paljudes Jaapani peredes.
Nii nagu arvutid, muutuvad ka robotid pigem pisemaks kui suuremaks ning hakkavad keerulisemaid töid tegema hulgakaupa. Esimesi hajusrobotite kooslusi luuakse ja peagi hakkavad nad oma ülesandeid täitma. Juba suudavad robotid ise kõndima õppida, jalgpalli mängida ning solvunult fraase ütelda. Visionäär Ray Kurtzweil panustab koguni nanorobotitele, kelle kohta öeldakse ka nanobotid.
Sõna “robot” tuli käibele möödunud sajandi 1920-ndail, mil Karel Čapek kirjutas oma näidendi inglasest Rossumist, kes vorpis hulgakaupa tehisinimesi. Kui mu vanaema poole sajandi eest meile koju ostetud esimest tolmuimejat nägi, oli ta pettunud. Tema arvas, et see kõnnib ise ringi ja imeb tolmu. Milleks seda kolakat lükata, kui saab ise lapiga tolmu võtta, arvas ta. Nüüd on iseimejad kohal ega kavatse lahkuda.
Arendame robotihüpet
Eestis tuntakse muret, et vananeme. Meil ei jätku ehitajaid, arste, bussijuhte. Kuid milleks on meil tulevikus üldse vaja bussijuhte, poemüüjaid, põetajaid, ehitajaid? Nende töö teeb täpsemalt ja kindlamalt ära robot. Nende ametite pidajad on nagu kutsarid, kes möödunud sajandi algul veel rõõmsalt tegutsesid, ent autode peale tungides üksi kusagile vaksaliplatsile konutama jäid.
Robot ei tujutse, kui naise käest tõrelda saab. Robot ei peta raha tagastamisel. Robot ei jäta voodihaigele süüa toomata. Robot ei löö maja seina mädanenud prussi. Ja robot ei väärata diagnoosimisel.
Nii et kui Eesti üldse tahab maailma edurinda jõuda, ei tule mõtelda, kui palju võõrtöölisi sisse tuua. Kirjaoskamatut seltskonda jätkub meil nendetagi. Tuleb hakata hoogsalt robotihüpet arendama. Vaid see toidab ära meie muidu vananeva ühiskonna, vaid see suudab sellise ühiskonna mõtet noorena hoida.
