TIIT KÄNDLER: Säästmine ei saa toimuda mitte millegi arvelt
Elekter muutis meie tsivilisatsiooni palet vahest kõigist viimaste sajandite leiutistest enim. Elektripirn ehk hõõglamp on elektri nähtav, selge ja kergesti tajutav kehastus. Thomas Alva Edison leiutas selle senini töötava variandi aastal 1879. Hõõglamp on imelihtne. Millest see siis koosneb? Klaaskolb, mille sees inertgaas argoon või krüptoon või hoopis lämmastik. Hõõgniit, mis on volframtraat. Metallist sokkel, paar metalltraadikest. Ja ongi kõik. Elektronide vool ajab traadi hõõguma ja selle hõõgumise nähtav osa valgustabki meie ööpäeva seda aega, mis muidu kuluks lõkke tegemiseks või pirru süütamiseks.
Kuid inimene ei ole kunagi saavutatuga rahul. Nii leiutas ta ka teist laadi elektrilampe, nagu näiteks gaasilahendusel põhinev fluorestsentslamp, mille nüüdne järeltulija on endale saanud hellitusnimeks säästulamp. Just selle fluorestsentslambi tõttu on nüüd Brasiilia ja Venezuela esimeste riikidena seadnud sihikule hõõglampide kõrvale tõrjumise. Austraalia keelustab hõõglampide müügi aastal 2010. Ka Euroopa Liidus ringlevad samalaadsed mõtted, eriti Saksamaa, Hollandi, Taani ja Belgia poliitikute seas.
Elektroonikat vajav lamp
Põhjendused on õilsad. Need ilustavad maailma paljude roheliste organisatsioonide trükiste lehekülgi. Näiteks Maa poliitika instituudi väitel säästab iga kompaktne fluorestsentne valgusallikas oma eluea jooksul üle 100 kilo kivisütt – kuna tarbib sama valgustootlikkuse juures vähem energiat. “See vähendab oluliselt õhu saastamist, muutes selle ilmselgelt atraktiivseks kiirelt kasvavatele majandustele nagu Hiina ja India. Kui kogu maailm ühineks Austraalia ja Venezuelaga, siis saaks sulgeda üle 270 kivisöel töötava elektrijaama.”
Kõlab uhkelt, eks ole. Aga kuidagi liiga uhkelt, et seda pikemata uskuda. Kompaktne fluorestsentne valgusallikas pole mingi imeasi. See on lihtsalt pisem kui tavaline fluorestsentslamp, mida esimest korda demonstreeriti 1893. aasta maailmanäitusel ja mille leiutas Nikola Tesla. Tesla aegadest pole fluorestsentslambi põhimõte muutunud. Muutunud on nimi. Nüüd nimetatakse seda säästulambiks. Milles sääst seisneb ja kas seda üldse ongi?
Inertgaasis kiirgab neoonis või argoonis asuv elavhõbedaaur, mille aatomite vastu volframist valmistatud katoodist lähtuvad elektronid põrkuvad. Et katood peab selleks kuumenema, ei hakkagi selline valgusallikas kohe täisvõimsusel kiirgama. Elavhõbe kiirgab UV-kiirgust, mis muutub klaastoru siseküljele kantud fluorestseeruva fosfori abil nähtavaks. Lisaks vajab lamp nn ballasti, et ta ei rikneks, kuna muidu tõuseb voolutugevus piiramatult. See on mingi takisti, kondensaator või siis elektrooniline detail nagu transistor. Et valgus ei vilguks sagedusega 100 hertsi, vajatakse veel lisaelektroonikat.
Eluea lõpul väheneb sellise lambi heledus ning ta hakkab võrgusagedusel vilkuma. Nii et lambi keskmine eredus on kümnendiku võrra pisem, kui pakutakse. Lambid, mida kasutatakse iga sisse- ja väljalülitamise vahel vähem kui kolm tundi, vananevad kiiremini. Ka pole säästulambi kiirgusspekter silmale kõige sobilikum.
Ohtralt haruldasi elemente
Mis on säästulambi sees? Volfram, inertgaasid, elavhõbe, strontsiumoksiidid, baarium, kaltsiumoksiidid. Lisaks sisaldab elektroonika vajalikke keemilisi elemente. Neist eriti mürgine on elavhõbe, mistõttu säästulamp kuulub ohtlike jäätmete hulka ning mille kahjutuks tegemine võtab hulga raha ja aega. Seda ei saa viia tavaprügilasse ega tohi panna ka tavakonteinerisse, mis tähendab, et hukkunud säästulambist lahti saamine on kallis ja aeganõudev tegevus. Ja kui säästulamp juhtub kodus purunema, siis olete imepisikese, aga ikkagi elavhõbeauru rünnaku all.
Olen ise säästulampe puhtalt uudishimust uurinud ja ka kasutanud ning võin kinnitada, et umbes ühe neljandiku säherduse valgusallika lõpp saabus enne, kui hõõglamp oleks oma otsad andnud. Kui teha lihtne rehkendus, siis saame, et praeguste elektrihindadega võtab keskeltläbi kaks tundi päevas põlev 60-vatine hõõglamp aastas elektrit ja amortisatsioonikulu kokku umbes 3,5 krooni, säästulamp aga 3,1 krooni. Säästulambi reklaamitava eluea, 20 aasta jooksul säästate tervelt kümme krooni. Juhul kui nõnda kaua elate. Kuid säästulamp ei ela kindlasti nii kaua, kui lülitate seda sisse tihemini kui kolme tunni kaupa. Nõnda siis – selleks, et säästulamp midagi säästaks, peate seda põletama nii ööd kui ka päevad. Ehkki te hõõglambi korral seda ei teeks.
Keegi ei kõnele muidugi sellest, kui palju saastab loodust säästulambi tootmine ja selle utiliseerimine võrreldes hõõglambiga.
Niisiis – lootus, et Hiina ja India rahvamassid tormavad ostma kümme korda kallimaid ja kahtlase eduga lampe, võib küll susiseda mõne tootjafirma juhi peas, aga see on sama, kui tahta, et elekter tuleks ise teie koju.
