TIIT KÄNDLER: Suurem jälg, enam ohvreid
Kus seda polnud, vedeles kihtide kaupa eemaletõukavalt pruuniks tõmbunud surnud puude lehti. Mõnel surnud puul tolknes üksik must leheraas. Vastikult paljastel ogalistel põõsastel püüdsid meid ahvatleda
määrdunudpunased veninud marjad, küllap täis mõjusaid mürke. Polnud kuulda ühtegi lindu. Polnud näha ühtegi looma. Kuhilas, kus nende jutu järgi elavat sipelgad, polnud näha kedagi. Selle pind oli must kui põrguvärav ja küllap olid kõik asukad surnud. Nii nagu teisedki putukad, sest isegi moskiitosid polnud lendamas näha. Peale meie polnud näha ühtegi hingelist. Küllap oli siinset paika tabanud mingi inimese vallandatud looduskatastroof.”
Nõnda võinuks kirjeldada üht üleeilset Tallinna-lähedast metsa mõni njuujorklane, kes kogu oma elu ühes suures majas elanud, nii et sealt välja minna pole olnud vajadust, ja nüüd Eestisse sattunud. Meie oleme muidugi targad, meie teame, et saabunud on sügis ja seetõttu mets hõreneb ning vaibub. Selleks, et olla kindel kevade saabumises, me teaduse abi ei vaja.
Märkame vaid tähenduslikku
Milleks selline tobe sissejuhatus? Aga selleks, et visandada olukord, kuhu satub inimene, kes ei tea, mis on looduses loomulik, looduslik, mis aga loomuvastane. Nüüdsete sagenevate looduskatastroofide taustal on mu meelest oluline vaadelda neid mitte kui inimese elu osa, vaid kui üht looduse toimimise viisi. Nii nagu elus, nii ka ilmastikus märkame vaid neid detaile, mis tõepoolest meile midagi tähendavad. Paneme selle lause kõrva taha.
Esimene ja siiani minu jaoks kohutavaim loodusõnnetus, mille sees sattusin olema, oli 1967. aasta augustitorm Klooga-rannas. Pole just eriti julgustav, kui näed õblukese suvila aknast, kuidas ümbruskonna kuused poole tüve pealt puruks murduvad ja otsapidi maa sisse tormavad. Ja nii peaaegu et ööpäev läbi. Küll siis sai aru, kes oled sina, kes on loodus. Ja et pidin päev pärast tormi jõudma Tartu Riikliku Ülikooli sisseastumiseksamitele, jäi torm eriliselt meelde.
Kui räägime looduskatastroofidest, tuleb eristada kahte poolust: üks on katastroofide arv, teine neis hukkunute arv ja kahjustused. Looduskatastroofide arv Maal aastas on olenevalt sellest, kui suur lävi seatakse, viimase 25 aastaga kasvanud kuni 10 korda. Kuid me ei saa välistada, et osa kasvust langeb selle peale, et me lihtsalt märkame katastroofe enam. Teiselt poolt ei tee me siin Eestis ju palju välja sellistest looduskatastroofidest nagu põuad, liivatormid, rohutirtsud ja mis veel kõik – ning mille tagajärjeks on nälg.
Olgu peale. Ütleme, et 25 aastaga on katastroofide arv suurenenud 10 korda. Miks siis ometi? See võib olla tingitud Maa telje ja orbiidi perioodilistest muutustest Päikese suhtes. See võib olla tingitud meile veel tundmatutest protsessidest. Kuid see võib olla tingitud – või vähemasti võimendatud – ka inimese enda tegevusest.
Põhjus pole arv, vaid eluviis
Olgu ilmateadlaste lõputud paneelid eri meelt, siiski ei saa nad eitada, et viimase aastasaja jooksul on keskmine temperatuur Maal tõusnud pool kuni üks kraad Celsiust. See iseenesest ei ole veel mingi erakordne näitaja Maa ajaloos. Antarktika jääst kuni 4 km sügavuseni võetud proovidest on välja loetud kuni 700 000 aasta tagused temperatuurid. Ning täheldatud nende kõikumise teatav tsüklilisus. Ometi võib märgata üht huvitavat asjaolu. Kui temperatuur on tõusnud, siis suhteliselt järsku. Ja mingi aja pärast õige aeglaselt jälle tagasi langenud. Seda ilma inimese abita.
Kuid nüüd on meil võtta inimene. Ja mis veelgi olulisem: kliimateadlaste kinnituse kohaselt on Maa järgmise 10 tuhande aasta tulevik unikaalne. Kolm erinevat tsüklit, mis Maa temperatuuri perioodiliselt mõjutavad, on omavahel sellises seisus, et inimese tekitatud võimalikud muutused pääsevad väga kergesti mõjule. Lihtne oleks siinkohal öelda, et enamik hädadest tuleb sellest, et inimesi on liiga palju – nii nagu näiteks argumenteeris kolmapäevases Eesti Päevalehes Jeffrey Sachs. Mis me siis teeme, notime osa maha või? Nojah, teeme ju sedagi, aga ikka õilsatel kaalutlustel. Minu meelest pole asi üldse selles, kas inimesi on palju või vähe. Asi on inimese eluviisis.
Iga-aastased kevadised jäämäed Pärnu randades ja Peipsi rannas pole aastasadade jooksul palju häda teinud. Kuid nüüd, mil suvekodusid ehitatakse kaldale, tulevad mängu purustused. Eestis pole ju inimesi rohkem! Tsunamid on ennegi Kagu-Aasiast üle käinud. Kuid nüüd, mil inimesed on nõnda liikvele läinud, et suurele osale neist tuleb Emakesel Maal ehitada lausa mitu elukohta – nii nagu turistidele hotellid ning ärireisijatele hotellid ja konverentsikeskused ja spaad ja kes teab veel mis –, tulevad hädad ilmsiks. Hotellid kerkivad kaldale, kus põliselanikud eales pidevalt ei elanud. Et rändurid mahuksid ära, hävitatakse mangroovimetsad. Ränduritele müügiks ka korallrahud. Mis mõlemad suudavad pidurdada tsunamilaine hiigeljõudu – nagu möödunudaastane jõulutsunami seda näitas.
Hiigelsuur jalajälg
Üleilmastumine on tekitanud üüratud ringiaelejate jõugud, misläbi maailma rahvaarv pole mitte 6 miljardit, vaid efektiivselt oluliselt suurem. Noh, ja selleks, et ringi trampida, peab muidugi rohkem töötama ja seeläbi ka rohkem saastama. Muidugi mõista pole ma seda meelt, et turism on kõigi ilmahädade allikas. Kuid see on üks näide meie eluviisi mõjust Maa tervisele. On üks ilus kujund – inimese ökoloogiline jalajälg. Oma eluviisi tõttu on inimese jalajälg muutumas üha suuremaks. Misläbi looduse jaoks ongi nii, et meid ei ole 6, vaid hoopis 12 või 18 miljardit.
Kas ei ole võimalik katastroofe ennustada? Teadus on ilmastikku küll siit-, küll sealtpoolt hõlmata püüdnud. Kuid nagu ütles kunagi vene ilmateadlane Kozma Prutkov – ei saa hõlmata hõlmamatut. Sestap on teadus sellele probleemile lähenenud kahest otsast. Ühed on mudeli-ehitajad, kes rajavad oma teadusmaailma alt üles.
Ehitavad mingi kindla piirkonna/nähtuse peal töötava mudeli ja püüavad siis selle piire laiendada. Teised on aga
kliimateoreetikud, kes püüavad mõista ilmastikku ülalt alla, luues esmalt teooria ja siis vaadates, kuidas see tegelikkusega kokku sobib. Seda asjaolu tuleb meile pakutava musta miljoni ilmastiku ennustuse hindamisel arvestada.
Ilmamälu on lühike
Veel kord: ilmastikus märkame vaid neid detaile, mis tõesti meile midagi tähendavad. Ja nii ongi, et unustame kibekähku ära Eesti jaanuaritormi – et mis seal ikka, ega seda enam tule. Aga miks ta siis ei tule. Tuleb ikka. Ja mida lähemale me merele trügime, seda enam end ohtu seame. Kuidas majad vanal heal ajal ehitati?
Vaadakem näiteks Käsmut. Kui palju on seal maja ja mere vahel maad? Ja kas maja ehitati orgu või künkale? Eesti suundumus on muidugi veel väike nali, võrreldes New Orleansiga, kus on halvatud kogu Mississippi delta loomulik süsteem, mis orkaanile vastu panna jaksaks.
Kui ma ühel loodusajakirjanike üleilmsel kongressil Rootsis nägin, kuidas metsa viidud Jaapani ja Ameerika ajakirjanikud paanikas bussi lidusid, karjudes sääskede peale: moskiitod! ja kuidas ei juletud minna metsa, kus teerada ees polnud, siis ei jõudnud ära imestada. Nüüd pole imestada vaja. Urbaniseerumine mitte ei vähenda, vaid suurendab inimese haavatavust looduskatastroofidest.
Kas paljukirutud globaalses soojenemises on ka midagi head? On küll. Eesti põllumees ei pruugiks atra põõsasse visata. Globaalne soojenemine vähendab toidu tootmist arengumaades. Sagenevad põuad ja kõrbestumine teeb oma töö. Aastaks 2050 kaotavad arengumaad kokku 11 protsenti oma põllumaadest. Mõne arenenud maa põllumajandus aga hoopis võidab. Põhjapoolkeral võib tulusamalt edendada teraviljakasvatust. Ja Eesti põllul hakkab jälle lainetama kuldse peaga vili.
