Tõsias­jad näi­ta­vad aga, et sel­list imet vä­he­mas­ti kesk­mi­se va­nu­se­ga Ees­ti ini­me­se sil­mad ei näe. See ime­li­ne avas­tus peab ni­melt ole­ma ju­ba am­muil­ma teh­tud ning avas­tu­se te­gi­ja veel elu ja ter­vi­se juu­res ka. Ning suut­nud pea­le jää­da kemp­lu­ses mõne USA või Jaa­pa­ni tea­dus­fir­ma­ga.

Et saa­da No­be­li pree­mia, ei pii­sa äär­mi­selt olu­li­se avas­ta­mi­sest. Tu­leb ol­la sündi­nud sood­sas kesk­kon­nas ning töö­ta­nud kui mit­te just USA-s või Jaa­pa­nis, siis vä­he­mas­ti Prant­sus­maal. Ja sel­lest on veel vä­he. Tu­leb avas­ta­da mi­da­gi sel­list, mis muu­tub olu­li­seks poo­le sa­jan­di pä­rast. Sel­lest­ki ei pii­sa. Tu­leb ela­da kaua ja ak­tiiv­selt, soo­vi­ta­valt 90-aas­ta­seks. Sest No­bel an­tak­se vaid ela­va­le tead­la­se­le. Ja No­be­li pree­mia va­na­neb kii­re­mi­ni kui inim­kond.

Aga ei pii­sa sel­lest­ki. Va­hel peab pea­le jää­ma võit­lu­ses kol­lee­gi­de­ga, kes pre­ten­dee­ri­vad sa­ma­le avas­tu­se­le. Ideid po­le­gi maail­mas nii pal­ju, kui võiks ar­va­ta. Ja ta­va­li­selt tär­ka­vad uued ning vil­ja­kad mõtted um­bes sa­mal ajal pal­ju­de ini­mes­te peas. Ning sa­ge­li saa­vad pal­jud ini­me­sed oma ideed rea­li­see­ri­tud um­bes ühel ja sa­mal ajal. Sest loeb kesk­kond, taust, mis an­nab idee­de­le hoo­gu ja ju­met. Nii juh­tus näi­teks HI-vii­ru­se­ga, mil­le avas­ta­mi­se eest prant­su­se tead­la­sed Luc Mon­tag­nier ja Fran­coi­se Barré-Si­nous­si nüüd No­be­li pree­mia said. Pal­jud tead­la­sed on aga pi­da­nud HI-vii­ru­se avas­ta­jaks ka USA tead­last Ro­bert Gal­lot. Prants­las­te ja jän­ki­de va­hel pee­ti aas­ta­te eest ses as­jus ise­gi pa­ra­jalt lai­neid löö­nud sõna­la­hing.

Kuid see on kind­las­ti erand. Olen ise in­terv­juee­ri­nud paa­ri no­be­lis­ti ja kuu­la­nud veel mõnda ning tean öel­da, et eelkõige on need ini­me­sed mit­te ai­nult vä­ga tar­gad, vaid ka vä­ga liht­sad.

Kuid mi­da eda­si, se­da enam aas­taid eral­dab ae­ga, mil avas­tus teh­ti, ajast, mil see No­be­li pree­mia saab. Se­da­puh­ku on kõige uue­mad avas­tu­sed seo­tud aid­si HI-vii­ru­se­ga ning ema­ka­kae­laväh­ki põhjus­ta­va vii­ru­se­ga, mis mõle­mad avas­ta­ti vaid vee­rand sa­jan­di eest ja mil­le eest nüüd an­ti me­dit­sii­nip­ree­mia. Füüsi­kap­ree­mia too­nud avas­tu­sed ta­va­li­sest ja spon­taan­sest sümmeet­ria rik­ku­mi­sest teh­ti 36 ja 48 aas­ta eest. Ning kee­mia-pree­mia­ga õnnis­ta­tud mil­li­mal­li­ka ro­he­li­se fluo­rest­see­ri­va val­gu avas­ta­mi­se saa­ga al­gas ter­velt 52 aas­ta eest.

Viivitused suurenevad

Kas võime sel­lest jä­rel­da­da, et ars­ti­tea­dus are­neb kii­re­mi­ni kui füüsi­ka või kee­mia? Küllap see nii on­gi, sest mõnest hai­gu­sest ja­gu­saa­mist loo­dab ini­me­ne ik­ka­gi oma elua­jal, sümmeet­ria rik­ku­mi­ne aga võib ra­hu­li­kult jär­je­kor­ras oo­da­ta, ol­gu see uni­ver­su­mi käek­äi­gu­le kui ta­hes olu­li­ne.  

No­be­li pree­mia al­gu­sa­jal läks asi siis­ki li­be­da­malt. Ehk­ki ol­di ka siis et­te­vaat­li­kud, et mit­te en­nat­li­kult pär­ja­ta mõnda saa­vu­tust, mis aas­ta­te pä­rast enam saa­vu­tu­se­na ei tun­du­gi. Eins­tein näi­teks ei saa­nud No­be­li pree­miat mit­te re­la­tiiv­sus­teoo­ria val­las teh­tud avas­tus­te eest, mis tõid tal­le maail­ma­kuul­su­se, vaid hoo­pis­ki fo­toe­fek­ti kvan­to­le­mu­se avas­ta­mi­se eest. Kuid ta sai sel­le pree­mia 16 aas­tat pä­rast oma avas­tust. Ning min­di kind­la pea­le: fo­toe­fekt on juur­du­nud põhja­li­kult meie igap­äe­vael­lu, re­la­tiiv­sus­teoo­ria tu­le­mi­te ja jä­rel­mi­te üle aga vaiel­dak­se tä­na­se päe­va­ni.

Kõige sel­le pä­rast ehk on­gi nõnda, et maail­ma tea­dusüld­sus ei hin­da­gi No­be­li pree­miaid nii vä­ga, kui ehk tun­du­da võiks. Sel­ge see, ega kel­lel­gi ole mi­da­gi sel­le vas­tu, et sä­her­du­se au osa­li­seks saa­da. Kuid näi­teks tea­du­sa­ja­ki­ri Na­tu­re või po­pu­laar­tea­dus­li­kud aja­kir­jad New Scien­tist ja Scien­ti­fic Ame­ri­can ei kir­ju­ta No­be­li pree­mia saa­nu­test just pal­ju. No­be­lis­ti­de­ga tee­vad in­terv­juu­sid hoo­pis päe­va­le­hed või uu­dis­tea­gen­tuu­rid. Kui­da­gi mär­ka­ma­tult on see pree­mia li­bi­se­nud igap­äe­vaa­ja­kir­jan­du­se män­gu­maaks. Po­le siis ime, et eelkõige kir­ju­ta­tak­se pree­mia­ga kaas­ne­vast ra­hast ning pa­rem veel, kui on võtta ka mõni skan­daa­li­ke.

Tea­du­sa­ja­kir­jan­dus peab No­be­li pree­mia­te ai­net küllap ae­gu­nuks. Iga päev on tu­le­mas juur­de uut ning hu­vi­ta­vat, enam­jaolt mui­du­gi sel­list, mi­da ei mä­le­ta tu­le­val aas­tal enam kee­gi. Kes ele­gant­se­malt spe­ku­lee­rib, see ka kä­sit­le­tud saab – eelkõige just uni­ver­su­mi mi­ne­vi­ku ja tu­le­vi­ku tee­ma­del. Sest siin ei ole kar­ta, et kee­gi suu­dab oma elua­jal as­ja ka kont­rol­li­da.

Küllap seepä­rast saa­vad­ki algo­sa­kes­te maail­ma uu­ri­jad No­be­li pree­miaid pool sa­jan­dit pä­rast oma põhja­pa­ne­va töö il­mu­mist. Miks aga mil­li­mal­li­kas pidi nii kaua oo­ta­ma, se­da ei ole nii­sa­ma liht­ne öel­da. Võib-ol­la liht­salt sel­lepä­rast, et jär­je­kord ei jõud­nud en­ne kät­te. Ning see on jär­je­kord, mil­les seis­ja­test pree­mia sta­tuu­di ko­ha­selt ei kõnel­da.