TIIT KÄNDLER: Väärikaim teaduspreemia vananeb kiiresti
Tõsiasjad näitavad aga, et sellist imet vähemasti keskmise vanusega Eesti inimese silmad ei näe. See imeline avastus peab nimelt olema juba ammuilma tehtud ning avastuse tegija veel elu ja tervise juures ka. Ning suutnud peale jääda kempluses mõne USA või Jaapani teadusfirmaga.
Et saada Nobeli preemia, ei piisa äärmiselt olulise avastamisest. Tuleb olla sündinud soodsas keskkonnas ning töötanud kui mitte just USA-s või Jaapanis, siis vähemasti Prantsusmaal. Ja sellest on veel vähe. Tuleb avastada midagi sellist, mis muutub oluliseks poole sajandi pärast. Sellestki ei piisa. Tuleb elada kaua ja aktiivselt, soovitavalt 90-aastaseks. Sest Nobel antakse vaid elavale teadlasele. Ja Nobeli preemia vananeb kiiremini kui inimkond.
Aga ei piisa sellestki. Vahel peab peale jääma võitluses kolleegidega, kes pretendeerivad samale avastusele. Ideid polegi maailmas nii palju, kui võiks arvata. Ja tavaliselt tärkavad uued ning viljakad mõtted umbes samal ajal paljude inimeste peas. Ning sageli saavad paljud inimesed oma ideed realiseeritud umbes ühel ja samal ajal. Sest loeb keskkond, taust, mis annab ideedele hoogu ja jumet. Nii juhtus näiteks HI-viirusega, mille avastamise eest prantsuse teadlased Luc Montagnier ja Francoise Barré-Sinoussi nüüd Nobeli preemia said. Paljud teadlased on aga pidanud HI-viiruse avastajaks ka USA teadlast Robert Gallot. Prantslaste ja jänkide vahel peeti aastate eest ses asjus isegi parajalt laineid löönud sõnalahing.
Kuid see on kindlasti erand. Olen ise intervjueerinud paari nobelisti ja kuulanud veel mõnda ning tean öelda, et eelkõige on need inimesed mitte ainult väga targad, vaid ka väga lihtsad.
Kuid mida edasi, seda enam aastaid eraldab aega, mil avastus tehti, ajast, mil see Nobeli preemia saab. Sedapuhku on kõige uuemad avastused seotud aidsi HI-viirusega ning emakakaelavähki põhjustava viirusega, mis mõlemad avastati vaid veerand sajandi eest ja mille eest nüüd anti meditsiinipreemia. Füüsikapreemia toonud avastused tavalisest ja spontaansest sümmeetria rikkumisest tehti 36 ja 48 aasta eest. Ning keemia-preemiaga õnnistatud millimallika rohelise fluorestseeriva valgu avastamise saaga algas tervelt 52 aasta eest.
Viivitused suurenevad
Kas võime sellest järeldada, et arstiteadus areneb kiiremini kui füüsika või keemia? Küllap see nii ongi, sest mõnest haigusest jagusaamist loodab inimene ikkagi oma eluajal, sümmeetria rikkumine aga võib rahulikult järjekorras oodata, olgu see universumi käekäigule kui tahes oluline.
Nobeli preemia algusajal läks asi siiski libedamalt. Ehkki oldi ka siis ettevaatlikud, et mitte ennatlikult pärjata mõnda saavutust, mis aastate pärast enam saavutusena ei tundugi. Einstein näiteks ei saanud Nobeli preemiat mitte relatiivsusteooria vallas tehtud avastuste eest, mis tõid talle maailmakuulsuse, vaid hoopiski fotoefekti kvantolemuse avastamise eest. Kuid ta sai selle preemia 16 aastat pärast oma avastust. Ning mindi kindla peale: fotoefekt on juurdunud põhjalikult meie igapäevaellu, relatiivsusteooria tulemite ja järelmite üle aga vaieldakse tänase päevani.
Kõige selle pärast ehk ongi nõnda, et maailma teadusüldsus ei hindagi Nobeli preemiaid nii väga, kui ehk tunduda võiks. Selge see, ega kellelgi ole midagi selle vastu, et säherduse au osaliseks saada. Kuid näiteks teadusajakiri Nature või populaarteaduslikud ajakirjad New Scientist ja Scientific American ei kirjuta Nobeli preemia saanutest just palju. Nobelistidega teevad intervjuusid hoopis päevalehed või uudisteagentuurid. Kuidagi märkamatult on see preemia libisenud igapäevaajakirjanduse mängumaaks. Pole siis ime, et eelkõige kirjutatakse preemiaga kaasnevast rahast ning parem veel, kui on võtta ka mõni skandaalike.
Teadusajakirjandus peab Nobeli preemiate ainet küllap aegunuks. Iga päev on tulemas juurde uut ning huvitavat, enamjaolt muidugi sellist, mida ei mäleta tuleval aastal enam keegi. Kes elegantsemalt spekuleerib, see ka käsitletud saab – eelkõige just universumi mineviku ja tuleviku teemadel. Sest siin ei ole karta, et keegi suudab oma eluajal asja ka kontrollida.
Küllap seepärast saavadki algosakeste maailma uurijad Nobeli preemiaid pool sajandit pärast oma põhjapaneva töö ilmumist. Miks aga millimallikas pidi nii kaua ootama, seda ei ole niisama lihtne öelda. Võib-olla lihtsalt sellepärast, et järjekord ei jõudnud enne kätte. Ning see on järjekord, milles seisjatest preemia statuudi kohaselt ei kõnelda.