TIIT KÄNDLER: Valigem kollane mõtteviis!
Ja pakenditega laristamine ja toidu solkimine ja mis kõik veel. Kuid teisalt teeb muret ka roheline sildikleepimine. Sest teps mitte kõik, mida nimetatakse ökoloogiliseks, pole loodussõbralik. Elule tuleb läheneda uue, kollase mõtteviisiga – sellega, mis jääb rohelise ja punase vahele.
Ajaloo romantilisemalt poolelt on jäänud mulje, et viikingid olid loodussõbralikud, mis sest, et vägivaldsed. Kuid mis ühist on lambal, naisel, viikingil ja erosioonil? Ühine on purjetamine. Viikingid valmistasid oma laevadele purjed lambavillast. Ühe purje kudumiseks kulus 2000 lamba ühe aasta vill. Nii et naised istusid kodus ja muudkui kitkusid oma nudisabalistelt põhjamaa lammastelt pikka pealisvilla, ja kudusid ja kudusid, et mehed saaksid Britanniast röövsaaki koju tassida.
Lambad aga muudkui sõid ja sõid. Ja pistsidki Islandi ning lisaks veel tüki Norratki nahka. Nii et veel ja tuulel oli juba lihtne seal oma töö ära teha. Vaat sulle siis looduslähedast elulaadi! Saagiiha viis viikingitel sõna otseses mõttes maa jalge alt.
Meil pole purjeid vaja. Meie joome kohvi. Ja kes eriti roheline, see ostab “ausa kaubanduse” kohvi. See “aus kaubandus”, fair trade, on omamoodi matemaatiline ekvilibristika. Et maksa rohkem, ja siis läheb raha sinna, kus toodetakse ökoloogiliselt ja jagatakse pärast karu nahk omavahel ausalt ära. Kuid selle kohvi ostmiseks pean kaks-kolm korda enam raha välja andma ja seega ka rohkem teenima ning loodust saastama. Kus siin siis ausus on? See on ju tuntud pudeli dilemma. Keegi pole veel suutnud rehkendada, kumb viis on loodussõbralikum – kas peksta pudel puruks ja sulatada see ümber või pesta ta puhtaks ja täita uue vedelikuga.
Loodussõbralik saastamine
Üks suurepärane roheline mull on ökomaja. Selle mulli seest saab isegi tavalist savi müüa kümme korda kallimalt kui kullatud vaske. Inimene võib ju lõbutseda ning hapupiimaga oma maja üle vuntsida, ent kust need kanamunad ja see hapuks läinud piim on tulnud ja mis see maksab? Kui palju on nende tootmiseks loodust saastatud?
Kui ka kolm korda enam maksev värv võib olla tervisele vähem ohtlik kui tavavärv, pole see kaugeltki mitte loodussõbralik. Sest inimene peab selle ostmiseks kolm korda enam töötama ja seega ka kolm korda enam loodust saastama ning oma tervist koormama.
Sama lugu on hübriidautoga. Kui see ikka maksab kümme korda enam kui tavaline väikeauto, siis on see ka loodussõbralikkusest sama kaugel kui Andromeeda udukogu järvekonnast. Nii on jäänud ka vesinikul vuravad sõidukid vaid rikaste ja eriti saastavate rahvaste hobiks.
Jah, mida kõike ei pakuta loodusläheduse pähe! Kõige kallimaid juuksehooldusvahendeid näiteks. Ehkki, isegi kui eeldada, et need on paremad kui kaselehevesi, peab nende heaks töötama kümme korda enam kui lihtsa kaselehesampooni tarvis. Ja seega ka kümme korda enam loodust saastama. Säh sulle siis looduslähedust.
Nüüd läheb jutt minu jaoks eriti ohtlikuks. Tean, et raiun seda rohelist oksakest, kus peal vaevu püsin. Kuid siiski – mis asi on prügi sorteerimine? Kas mitte uut laadi indulgents, mida läänelik rämetarbija ostab, et oma südametunnistus puhtaks saada? Ning kõmpida siis superturule ja osta sealt asi, mida ta absoluutselt mitte kunagi pole vajanud, ei vaja ega ka hakka vajama. Kuid selle saab ju lõppude lõpuks ära sorteerida! Ja siis südamerahuga minema visata.
Samas on näiteks ravimifirmade tembud pakendamises juba ületanud igasuguse piiri, mida vaimselt enam-vähem terve inimene võib endale ette kujutada. Ostad suure karbi ja avastad sealt 10 tabletikest, mis mahuvad isegi sõrmkübarasse. Ahjaa, vabandage väljenduse pärast, kes seda sõrmkübarat enam ikka mäletab. Nõel ja niit kuuluvad rohkem muuseumide valdkonda, nüüd saab uued nõelutud sokid ja ühe nööbi võrra täiendatud särgid ikka poest osta.
Energeetiliselt on roheline, nii roheline teha elektrit tuule jõul. Kuid kui tuulegeneraator on oma hinna vaevalt tasa teeninud, tuleb see vanaduse tõttu ära visata. Ja ühe vee-elektrijaama paisu taha kogunenud sopp ning alt üles püüdlevad ja kinni jäävad kalad ei kanna rohelise energia koormat oma seljas ära juba ammu.
Kogu selle pika jutu saab kokku võtta ühe lausega: mida odavam, seda loodussõbralikum. Nii nagu iga muudki hüüdlauset, ei tohi ka seda maksiimi muidugi võtta täht-tähelt. Selge see, et suur osa odavast kraamist kas ei hakka üldse tööle või laguneb üsna kähku. Kuid lagunevad ka luksusautod, ja oma hinna kohta ikka kiiremini kui muidu. Nii et ärgem uskugem võltsrohelist laulu toote loodussõbralikkusest, kui see toode maksab mitu korda enam kui samalaadne, ent tavaline asi. Tuleb vältida rohelise sisuga kuldseid pakikesi ja osta kollane toode – see, mis asub rohelise ja punase vahel. Elada kollase mõtteviisi kohaselt.
