Uus keeleseaduse eelnõu sisaldab praegu kehtiva seadusega võrreldes kaht suurt muudatust. Esiteks on (vastavalt eelnõu seletuskirjale) uue redaktsiooniga „korrastatud ja loogilisemaks muudetud seaduse ülesehitust, mis on vahepealsete muudatuste käigus kaotanud oma selguse”. See on selgelt tänuväärne ettevõtmine, mille õnnestumise hindamisega peaksid aga vististi tegelema õigusteadlased.

Teiseks on viidud sisse terve hulk sisulisi täiendusi, millest ilmselt kõige ülevaatlikuma nimekirja on koostanud haridus- ja teadusministeeriumi ametnik Kati Uusmaa, kes on redaktsiooni postitajaks osalusveebi. Just sisulised täiendused, täpsemalt nende täienduste põhjendamine on see osa eelnõust, mis on tõeliselt hämmastav lugemine. Ja seda ennekõike keeleteaduse seisukohast vaadatuna.

Seitsmest eelnõuga kaasnevast täiendusest on senise diskussiooni tulipunkti koondunud kaks, mille argumentatsiooni ma siitpeale ka lahkan.

Salapärased uuringud

Alustuseks eelnõusse uuendusena pandud säte, mis näeb ette kirjakeele normile vastava eesti keele kasutamise kohustust filmide ja saadete subtiitrites, samuti ajakirjandusväljaannetes (eelnõus vastavalt § 18 ja § 19). Seletuskirjas põhjendatakse subtiitrite normeerimise vajadust järgmiselt: „Filmide – nii telekanalite kui filmilevi kaudu näidatavate – subtiitrites esinevatele ebatäpsustele, vigadele ja küündimatule keelekasutusele on keeleinimesed pidevalt tähelepanu juhtinud” ning ajakirjandusväljaannete keele normeerimise tarvidust sääraselt: „Trükiajakirjandus avaldab suurt mõju inimeste keelekasutusele ning seetõttu on oluline, et see oleks heas eesti keeles. Vajadus selle normi järele tuleb sellest, et ajakirjanduskeele kvaliteet on aasta-aastalt halvemaks muutunud.”

Olgu kõrgeima võimu kandjaile ja kõigile keelehuvilistele nende tähelepanu juhtimiseks alla joonitud, et seletuskirjas ei esita eelnõu koostajad, s.o kaksteist eri riigiasutuste ametnikku, üks riigikogu liige (Mart Nutt) ja üks haldusõiguse teadlane Tartu ülikoolist (Kalle Merusk) ülal-tsiteeritud põhjenduste juurde mitte ühtegi viidet mitte ühelegi teaduslikule uurimusele ega mis tahes muule allikale, mis selliste väidete tõesust mingilgi kujul kinnitaks või looks üleüldse võimaluse nende erapooletuks kontrollimiseks.

Vaatasin läbi Eesti peamised lingvistilisi uurimistöid avaldavad ajakirjad. Tulemused on uue keeleseaduse eelnõu kontekstis pehmelt öeldes kummastavad. Nii selgub, et eri väljaannetes on ilmunud ühtekokku vaid kaheksa artiklit, mis on analüüsinud ajakirjandust ja meediat lingvistiliselt: ajakirjas Oma Keel on ilmunud kolm artiklit aastal 2004, Keeles ja Kirjanduses kolm artiklit aastal 2006 ning Emakeele Seltsi Aastaraamatus on üks artikkel ilmunud aastal 2007 ja teine 2008. Eesti rakenduslingvistika ühingu aastaraamatuis, ajakirjade Trames ja Linguistica Uralica veergudel pole neil teemadel ilmunud mitte midagi.

Filmide subtiitreid pole seejuures uuritud mitte ainsalgi korral, mistõttu jääb ühemõtteliselt selgusetuks, millistele salapärastele keeleinimestele ja nende sahtlisse kirjutatud uurimustele viidatakse tõdemusega, et „subtiitrites esinevatele ebatäpsustele, vigadele ja küündimatule keelekasutusele on keeleinimesed pidevalt tähelepanu juhtinud”.

Mis puudutab ajakirjandust, siis vahest oleks komisjoni liikmeil abi neist kaheksast teadus-artiklist, mis mul siit ja sealt õnnestus päevavalgele tuua? Ilmselt mitte, sest ükski neist ei ole võtnud analüüsida trükiajakirjanduse mõju ulatust inimeste keelekasutusele. Ühtlasi pole ainsalgi puhul olnud uurijate eesmärgiks vaadelda teist meediakeele normeerimiseks pakutud põhjust ehk seda, kas ja kuidas ajakirjanduskeele kvaliteet on aastate jooksul paranenud või halvemaks muutunud (sic!).

Kehvem emakeelekasutus?

Teise põneva täiendusena esitab keeleseaduse eelnõu kohustuse, et riigiametis ja kohalikes omavalitsustes töötavad ametnikud peavad suhtlema Eesti avalikkusega normeeritud eesti kirjakeeles. Muudatuse põhjuseks märgivad autorid: „Keeleoskusnõuet on seni vaadeldud eeskätt mitte-eesti emakeelega inimeste eesti keele oskuse kontekstis, kuid muutunud keeleolukord ja eestlaste kehvemaks muutunud emakeelekasutus on tinginud vajaduse pöörata rohkem tähelepanu ka eestlaste emakeeleoskusele.”

Siinjuures näib, et vaprad seadusetsurad on taas kord unustanud viidata ainsalegi allikale, mida asjahuvilistel oleks võimalik erapooletult kontrollida. Paraku ei õnnestunud ka minul ülalnimetatud keeleteaduslikest ajakirjadest leida killukestki, mis oleks kinnitanud, et „eestlaste emakeelekasutus on muutunud kehvemaks”, või täpsemalt artiklit, mis oleks kõnealust küsimust ülepea nii dramaatilisest vaatenurgast käsitlenud. Seega jääb tollegi täienduse puhul üdini teadmatuks, millistele fantastilistele uurimustele või nimetamist mitteväärivatele allikatele komisjoni argumentatsioon tugineb.

Ainuõiget vaadet uue keeleseaduse eelnõuga kaasnevatele täiendustele ilmselt pole. Kuid vähemalt keeleteaduse vaatepunktist olen ma eelnevaga enda arvates liigagi rõhutatult näidanud (vähemalt niikaua kuni komisjoni liikmed või nende toetajad ei lükka minu väiteid konkreetsete viidetega ümber), et keeleseaduse täiendused ei põhine mitte mingitel ühiskonnas toimuvate protsesside kohta teaduslikult kogutud teadmistel, vaid täielikul suval.