Tiit Made: N. Liidu tunnustamise peen anatoomia ehk kuidas Eesti rahvasaadikud okupandilt iseseisvuse kätte said
Mida rohkematelt ja autoriteetsematelt riikidelt, seda parem. Vene Föderatsiooni tunnustuse saamisega polnud erilisi probleeme, sest Eesti ja Boriss Jeltsini huvid langesid sel hetkel veel mõnda aega kokku.
Jeltsin hakkas meile käru keerama ja käsi väänama alles pärast Mihhail Gorbatšovi kukutamist.
Septembri esimesteks päevadeks oli Eesti taasiseseisvumist tunnustanud 33 riiki. Nende hulgas ka Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia. Puudu oli aga „tunnustamistordil” maasikas. Oli vaja, et okupant, küll juba peaaegu reanimatsioonis hinge vaakuv Nõukogude Liit, ise tunnustaks Eesti iseseisvust.
Selle eesmärgi saavutamiseks oli väga vähe aega. Need üksikud päevad, mis asja ajamiseks ootamatult tekkisid, kippusid septembri ohtlikult kokku kuivama. Polnud aega ega võimalust eestlaslikult diskuteerida, arutleda või targutada tunnustuse saamise vajalikkuse või mittevajalikkuse üle. Olime veendunud, et NSV Liidult saadav tunnustus võis osutuda hädavajalikuks hiljem, kui hakatakse Venemaaga arutama Nõukogude sõjaväelaste väljaviimist, piirilepingut, venekeelse elanikkonna sotsiaalseid ja muid õigusi jne. Eestit ei okupeerinud formaaljuriidiliselt Venemaa, vaid Nõukogude Liit, ehkki hiljem, kui Venemaa end Nõukogude Liidu õigusjärglaseks kuulutas, võttis ta enda kanda valikuliselt ka okupandi kohustusi ja viletsa maine.
Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi viies istungjärk, mis nimetati erakorraliseks ja kutsuti kokku Kremli Kongresside Palees 2. septembril suuresti Boriss Jeltsini ja Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu survel. See kokkutulemine jäigi viimaseks Kongressi algselt viieaastaseks määratud volituste perioodil. Kuid just sellel ajaliselt napiks jäänud ja sisuliselt kaoseliseks kujunenud istungjärgul oli määratu ajalooline tähtsus. Seal juhatati ametlikult sisse monstrumriigi Nõukogude Liidu luigelaulu viimane vaatus.
Seni separatistlikku meelsust üleval hoidnud Eesti ja Läti saadikud olid osaliselt kohal. Leedulasi ei olnud juba üle aasta Kremlis näha. Ka Moldova ja Gruusia delegaadid polnud riskinud Moskvasse sõita. Lätlaste read olid hõredad ja need, kes kohale olid tulnud, ei olnud seadnud endale mingeid eesmärke. Lätlastel oli lihtsalt huvitav näha, mis toimuma hakkab. Eesti oli aga väga hästi esindatud, sest kindel eesmärk oli olemas. Sisuliselt oli nüüd küll nii, et need Liidu saadikud Eestist ja Lätist, kes kohale olid tulnud, pidanuksid end tundma Kongresside Palees külaliste või vaatlejatena, kuid seda nad ei teinud. Nende poolt putši ajal tähelepanuta jäänud iseseisvuse väljakuulutamine oli nüüd teadmiseks võetud, kuid sellesse ei osatud veel tõsiselt suhtuda.
Kongressi avapäevalgi oli neid, kes baltlaste iseseisvumisest suurt midagi ei teadnud.
Kujunes igati unikaalne olukord, mille Eesti ja Läti saadikud tekitasid. Kohal oli umbes kaks kolmandikku Eesti saadikutest, kes kell 10 hommikul täieliku kaose olukorras Kremli Kongresside palees oma senistel kohtadel istet võtsid ja silmagi pilgutamata kohaloleku kontrollis ning hilisemal hääletamistel osalesid. Kuid sõna ei võetud. Oldi nagu omamoodi vaatlejad, aga hääleõigusega.
Umbes nii nagu meie venekeelne elanikkond osaleb nüüd kohalikel valimistel. Seda enam, et Venemaa demokraadid lausa anusid eestlaste ja lätlaste väheseid hääli, et nad saaksid kriisiistungil oma tahtmise läbi suruda. Need hääled nad ka said, sest eestlastel oli oma küsimuse lahendamisel hädasti vaja vene demokraatide abi.
Neljapäeval, 5. septembril kujunes jõudude vahekord Kongresside Palees selliseks, et erakorraline Rahvasaadikute Kongress likvideeris iseenda ja Ülemnõukogu. Kuulutati välja üleminekuperiood, milleks moodustati NSV Liidu Riiginõukogu.
Selle koosseisu arvati NSV Liidu president Gorbatšov, Venemaa president Jeltsin, Ukraina, Valgevene, Usbeki, Kasahhi, Tadžiki, Türkmenistani, Aserbaidžaani, Kirgiisi ja Armeenia liidrid.
Sisuliselt oli Riiginõukogu moodustamine elegantne samm, millega kitsas ringkond sai võimaluse teha otsuseid, mida Kongress poleks mingil juhul teinud. Sisuliselt riigijuhtimise troonilt tõugatud president Mihhail Gorbatšovi lõpetas viienda kongressi sõnadega: „Nägemist, seltsimehed!“ Ta ei täpsustanud, kus näha kavatsetakse.
Eesti delegatsiooni liikmed tegid seejärel kuluaarides ära mammuti töö, et saada Riigikogu liikmetelt vajalikku toetust. Suur tänu Nursultan Nazarbajevile, kelle toetus kindlustas meile ka Aasia liiduvabariikide toetuse. Riiginõukogu kogunes esimesele istungile 6. septembri hommikul. Selle koosseisu 12 liikmest oli kohal üheksa. Aserbaidžaani, Tadžiki ja Usbeki esindajad kohale ei tulnud. Üheksa seltsimeest pidid otsustama Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse tunnustamise. Lisaks oli istungile kutsutud sõnavõtuõigusega NSV Liidu välisminister Boris Pankin, KGB esimees Vadim Bakatin, Majanduse Operatiivjuhtimise Komitee esimees (sisuliselt Venemaa peaministri rollis) Ivan Silajev, tema asetäitja Grigori Javlinski, kaitseminister Jevgeni Šapošnikov ning akadeemik Jevgeni Primakov.
Otsuse projekti preambulasse kirjutati Nõukogude Liidu okupeerimist pehmendavad sõnad: „Võttes arvesse konkreetset ajaloolist ja poliitilist olukorda enne Eesti Vabariigi astumist Nõukogude Liitu…”, mille vastu protesteerida polnud mõtet, sest eesmärgiks oli saada kätte tunnustamine. Teksti lisati ka, et on vaja järgida inimõigusi ja -vabadusi, nagu need on sätestatud rahvusvahelistes lepingutes. Sellegi vastu ei saanud midagi olla, ehkki see oli venekeelse elanikkonna viienda kolonnina säilitamiseks Kremlile oluline, mida ka Venemaa ja Eesti edasised suhted on suurepäraselt demonstreerinud.
Eesti tunnustamisotsus oli vastkomplekteeritud Riiginõukogu esimene akt. Poolt oli seitse ja vastu kaks Riiginõukogu liiget. Kes olid need kaks, kes vastu hääletasid, võib vaid aimata. Gorbatšov soovis iseseisvale Eestile õnne edaspidiseks, ehkki ta on hiljem oma memuaarides kinnitanud, et püüdis teha kõik, et Balti riigid jääksid NSV Liidu raamidesse või mõjusfääri. Pole välistatud, et üks vastuhääl võis tulla just Gorbatšovilt. Ta lubas Riiginõukogu otsuse alusel kirjutada presidendi ukaasi Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuste tunnustamise kohta, mida ta aga kunagi ei teinud. Riiginõukogu otsuselgi, mis Eestisse saadeti, ei ole president Gorbatšovi allkirja, kuigi teistel Riiginõukogu otsustel see on. Ülemnõukogu ametlikus häälekandjas Izvestija seisab otsuse teksti alla „NSVL Riiginõukogu”, mitte „NSVL President”, mis on teiste ajalehes ära trükitud Riiginõukogu otsuste all.
Rahvusvahelises plaanis võeti Riiginõukogu tunnustamisotsus vastu suure rahulolu ja kergendustundega. Seda käsitleti tollal kui esimest pretsedenti, kuidas on võimalik Nõukogude Liidust ametlikult lahku lüüa. Kuid ei läinud eriti palju aega kui nii keerulist lahkumist ühe okupant-imperialisti rüpest polnud vaja enam ette võtta. Kõik lahenes teistele liiduvabariikidele lihtsalt ja operatiivselt, kui Nõukogude Liit ise detsembris 1991 oma eksisteerimise lõpetas. Kuid nendel riikidel pole täna ette näidata NSV Liidu tunnustust nende iseseisvuse kohta, mille Eesti rahvasaadikud baltlastele välja võitlesid.
