Teine eelistab naaritsanahkset kasukat, on lummatud Gucci käekottidest ja sõidab poodlema mustas Mercedeses.

Kolmas andis teada, et tema saab Kadriorus olema otsustuskindel mees ning peab ka ühtlasi naistest lugu, mis tõstab populaarsust ka siis kui keskea kriis on möödas. Sama seis oli ka omaaegsel USA presidendil Bill Clintonil.

Neljas uhkustab, et küll ta on ikka nooruspõlves punkartüdrukuid murdnud.

Viies demonstreeris tüüpilist eestlase enesekindlust ning teatas, et ainult tema ja mitte keegi teine saab Kadrioru ametiga hakkama, sest tal on hipsteritega hea läbisaamine.

Kuues kandidaat lubab loobuda poliitilises pokkerimängus vene kaardist ja kinnitab, et ükskõik, kes Eestisse jala maha paneb on kohe oma ja mitte võõras.

Seitsmes ei luba midagi ja räägib niisama maast ja ilmast.

Nii spordis kui ka poliitikas on oluline, et vorm ajastataks suurvõistluseks, kus tiitleid jagatakse. Presidendivõistlusel on medalitejagamine alles mõne kuu pärast. Nii mõnigi, kelle närv ei pidanud vastu Reformierakonna auesimehe poolt ärgitatud pikamaajooksust loobuda, ei osanud karta, et leiavad end jänese rollist. Nendes jooksuvõistlusel on teatavasti sportlasi, kes kokkuleppeliselt pistavad kohe punuma ja ärgitavad teisi tempot hoidma. Kui võhm otsa saab, lähevad nad kätt lehvitades rajalt minema ja saavad isegi aplausi kaasa. Praeguses presidendijooksus tundub ka nii olevat.

Tegelikud tegijad hoiavad end jooksu alguses varju. Muidugi see praegune tühirabelemine paista välja kui ühes aegu tagasi nähtud karikatuuril kus kukk kanu taga ajas ja kedagi kätte ei saanud.

Selle peale kostis too oma tahtmist mitte saanud kukk sulgi raputades, et sooja sai ikka.

Sisuliselt on teatavasti nii, et laiadele massidele ei pea üks Eesti presidendikanditaat end üldse tutvustama. See kolmekuuline sagimine 6-7 Eesti kodaniku ümber on rohkem ajakirjanduse meelelahutus, mille vastu pole ka need kirjaoskajad, kellel presidendivalimistega pole mingit tegemist

Ajakirjandus on teinud oma tööd hasartselt ja on parajasti pisut pettunud, et need 6-7 on maha käinud ja hinge tagasi tõmbavad. Siinkohal tunnustaksin ajakirjanikke, et senises pretendentide jooksmaajamises on nende kõige vaimukam samm olnud need tublid naised ja mehed joonistama panna. Kadrioru ametiruumid vajavad freskodega värskendamist ja ajakirjandus muretseb selle pärast. Kuid sama innukalt nagu nad praegu joonistavad, oleks presidendikspürgija ka keksu mänginud kui ajakirjandus oleks selleks soovi avaldanud.

Nimetagem siis seni toimunud mõttevahetust presidendiks pürgijatega ja nende kohta avaldatud sadade kirjutistega eelvalimisteks Eesti moodi. Seda olnuks sisuliselt vaja vaid otsustamisraskustes olevale Reformierakonnale, kelle ridadest pürgib Kadrioru ametisse kolm tahtjat. Reformi liidrid on öelnud, et nad arvestavad avaliku arvamusega valiku tegemisel. Teistega on kõik selge.

Kellel on erakonna otsustus käes, sellel poleks vaja muud teha kui suhelda 234 riigikogu välise valijamehega. Riigikogus muidugi määrab häälte hulga peagi algava lehmakauplemise tulemus.

Kas selle tulemuseks on, et sedagi ahtakest presidendi valimiste põldu, mida valijameeste koguks nimetatakse, kündma üldse hakatakse, on täna pea võimatu ennustada. Üldist jõudude vahekorda sogavad ka käomentaliteeti kasutavad pretendendid, kes oma muna üritavad ühe ja teise riigikogu erakonna pessa sokutada. Esialgu on küll olemas märgid, et üks ja teine erakond selle muna üle pesaääre välja viskab. Üks presidendikandidaat juba teataski, et konkurent tema häältele ärgu oma lootust rajagu.

Seetõttu, pole Eesti 99,99%-lisel valimisõiguslikul kodanikul midagi otsustada (Nõukogude aja valimistulemusi silmas pidades), keda presidendi toolile istuma panna ning mis omadused sellel inimesel peaksid selle ameti pidamiseks olema. Too trall, mis nende 6-7 oma naha turule viinute ümber käib on meelelahutuslik-ajaviiteline. Nagu ka need küsitlused ajakirjanduses, keda nendest inimestest eelistatakse. See arvamine ja ütlemine ei maksa midagi. Nagu ka too jalgpalli EM-i eelne küsitlus, kui oli juba selge, kes finaalis mängivad, aga netiajakirjanduses oli ikka kaheks meeskonda küsitlusnimekirjas ja kuus väljalangenut said endistviisi fännide hääli.

President saab olema selline inimene, kes sobib meie parlamendierakondadele. Peamine nõue on, et ta oleks parlamendile ja valitsusele kuulekas, ei topiks oma nina sisepoliitikasse ja kooskõlastaks oma välispoliitilised ütlemised valitsusega. Ma võin muidugi eksida, kuid praegu tundub olevat suurem šanss erakondadele meeldida meessoost presidendikspürgijal.

See pole tähtis, kas ta on pikk või lühike, paks või kõhn, kas ta vahetab tihti naisi (või mehi), tõmbab suitsu või eelistab närimiskummi, oskab Euroopa Liidu ametlikke keeli, mängib klaverit või kaarte või suudab omi mõtteid nii lahti rääkida, et iga inimene sellest aru saab. Tähtis on parteiline lojaalsus. Seegi ei pruugi olla, õieti ei saagi olla 100%-line. Meie imetletud demokraatia on paika pannud, et sisuliselt tuleb meeldida 68 riigikogulasele ja asi on tehtud.