Tiit Riismaa: turvaväravatega terrorismi ei ravi

Diktatuurid on pahausksed – kõik inimesed on seal kahtlusalused. Lääne ühiskonna arengu aluseks on heausksus. See võimaldab riskida, kalduda normist kõrvale, olla teistsugune. Heauskseim riik on USA. Üheski riigis pole nii palju nobeliste kui Ühendriikides. Aga mitte kuskil pole ka nii palju vange kui Ühendriikides, sest heausksust saab kuritarvitada.

Terrorivõrgustik on oma olemuselt tehisvähkkasvaja, mille on loonud süsteemiteooria asjatundjad. Need kahe näoga tegelased elavad meie keskel. Võrgustik koosneb erineva suurusega sõltumatutest ja omavahel mitteseotud üksustest. Jõugud ei ootagi käske väljastpoolt, vaid teavad ise, mida neilt oodatakse. Niisuguse hajusa organisatsiooni lammutav tegevus on efektiivne ja sissekukkumise võimalus väike. Ka vahelejäämisest ei tõuse võrgustikule suuremat kahju – teatakse ja tuntakse ainult oma jõugu liikmeid ja kaugemale niidid ei vii.

Terrorivõrgustik ei ole mammona peal väljas olev röövlijõuk. See on kindla sihtotstarbega tänapäevane sõjavägi. Nad ei pea lootusetut sõda kogu maailmaga, vaid on täpselt määratlenud, kellega sõditakse ja kuidas seda tehakse. Terrorivõrgustiku Euroopa haru on võtnud sihikule riigid, mida nad peavad vastutavaks mitmesaja miljoni Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika inimese elu pahupidi keeramise eest. Ohvreid valitakse neis riikides juhuslikult. Niiviisi luuakse kujutelm, et terroristid on kõikjal. Võib arvata, et nad on kindlaks teinud riikide erineva rolli Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika konfliktides ja selle järgi ka tegutsevad.

Terrorismi tekitatud peamine kahju ei seisne pommiplahvatustes. Anonüümsete terroristide juhuslik sihtmärkide valik on vägagi täpne löök lääne heausksuse pihta. Kõigist inimestest on nüüd saanud nii kahtlusalused kui ka potentsiaalsed terrorismiohvrid. Pahausksus on terrorismi vältimatu tagajärg. Mida verisem on terrorism, seda pahausksemaks muutub lääs. Õhtumaa pahausksuse teele suunamisel on terrorivõrgustik saavutanud suurt edu. See ongi peamine asjaolu, miks ei tuleks leppida nähtusega, mille paljud on ristinud uueks normaalsuseks.

Seni on lääs püüdnud terrorismi kontrolli alla saada nagu tavalist vähkkasvajat – skalpelli, kiiritamise ja mürgitamise tasemel tegutsedes. See on lootusetu ettevõtmine. Võib arvata, et vähemalt lääneriikides saab terrorismile lõpu teha ikkagi ainult terrorismi niiditõmbajatega läbirääkimiste teel.