Terrorivõrgustik ei ole mammona peal väljas olev röövlijõuk. See on kindla sihtotstarbega tänapäevane sõjavägi. Nad ei pea lootusetut sõda kogu maailmaga, vaid on täpselt määratlenud, kellega sõditakse ja kuidas seda tehakse. Terrorivõrgustiku Euroopa haru on võtnud sihikule riigid, mida nad peavad vastutavaks mitmesaja miljoni Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika inimese elu pahupidi keeramise eest. Ohvreid valitakse neis riikides juhuslikult. Niiviisi luuakse kujutelm, et terroristid on kõikjal. Võib arvata, et nad on kindlaks teinud riikide erineva rolli Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika konfliktides ja selle järgi ka tegutsevad.

Terrorismi tekitatud peamine kahju ei seisne pommiplahvatustes. Anonüümsete terroristide juhuslik sihtmärkide valik on vägagi täpne löök lääne heausksuse pihta. Kõigist inimestest on nüüd saanud nii kahtlusalused kui ka potentsiaalsed terrorismiohvrid. Pahausksus on terrorismi vältimatu tagajärg. Mida verisem on terrorism, seda pahausksemaks muutub lääs. Õhtumaa pahausksuse teele suunamisel on terrorivõrgustik saavutanud suurt edu. See ongi peamine asjaolu, miks ei tuleks leppida nähtusega, mille paljud on ristinud uueks normaalsuseks.

Seni on lääs püüdnud terrorismi kontrolli alla saada nagu tavalist vähkkasvajat – skalpelli, kiiritamise ja mürgitamise tasemel tegutsedes. See on lootusetu ettevõtmine. Võib arvata, et vähemalt lääneriikides saab terrorismile lõpu teha ikkagi ainult terrorismi niiditõmbajatega läbirääkimiste teel.