Rääkides Eestist tuleb märkida, et Eesti on hiline mõiste – poliitilise ja geograafilise mõistena sündis see õieti 1917. aastal. Enne seda võime rääkida vaid eestlastega pro eesti keelt rääkiva rahvaga asustatud alast, mis halduslikult jaotus kahe kubermangu – Eestimaa (Põhja-Eesti) ja Liivimaa kubermangu (Lõuna-Eesti koos Saaremaaga ja Põhja-Läti) vahel, kusjuures Narva linn kuulus tollal Peterburi ja Setumaa Pihkva kubermangu koosseisu.

Eesti alal elas 19. sajandi algul juba üle poole miljoni inimese, sest 18. sajandi jooksul oli rahvaarv pea kahekordistunud ja kahekordistus 20. sajandi alguseks veel kord. Nii et  eestlaste arv kogu Vene riigis oli kasvanud juba üle miljoni – neist 120 000 elas aga väljarändamise tõttu juba  väljaspool etnilist eesti ala.

•• Kas on õige öelda, et 19. sajandi alguses oli 90% eestlasi talupojad?

Aastal 1800 elas umbes 95% rahvastikust maal ja vaid 25 000 inimest ehk 5% linnades. Kuna tollal peeti rahvastiku üle arvestust seisuste kaupa, siis moodustasid kogurahvastikust aadel ja vaimulikud  u 0,6%, linlased ja linnakodanikud 4,2% ja talupojad 95,2%.

Linnad olid tänapäeva mõistes väikesed: 1820. aasta paiku elas tollastes kubermangulinnades Riias 40 000,  Tallinnas ainult 12 000 ja Tartus 8000 elanikku, rääkimata teistest linnadest, kus mõnedes oli isegi alla tuhande elaniku.

Meie kujutlus maarahvast on tihti väga lihtsustatud. Talurahvas jaotus ju kihtidesse: lõviosa sellest moodustas nn pererahvas (u 60–70%), kes pidas talu. Teiseks põhikihiks olid vabadikud (u 10–20%). Neil polnud maad või oli seda vähe ja nad elasid talu ja mõisa „armust”. Vabadike hulgas oli rohkesti käsitööoskusega inimesi, kes suutsid end sellest ka elatada.

Vabadikega sarnanes mõnevõrra  sulasrahvas  (5–10%), kes elas taluperes ja keda kasutati teolistena talu mõisakohustuste täitmiseks, ning mõisa poolt käsu korras mõisasse mitmesuguste alaliste ülesannete täitmiseks võetud mõisateenijad  (aidamehed, vahimehed, kutsarid, tallmeistrid, kokad, teenrid-toatüdrukud (5–10%). Hiljem muutusid nende kihtide vahekorrad rahvaarvu kiire kasvu tõttu vabadike, sulaste ja mõisarahva osatähtsuse kasvu suunas.

•• Millal üldse hakkas meie rahvas endast rääkima-mõtlema kui eestlastest?

Sajandeid käsitas eestlastest talupojarahvas ennast maarahvana, kes vastandus elukeskkonna poolest linnarahvale ja seisuslikus mõttes sakstele, kelle all mõisteti nii mõisasaksu, kirikusaksu kui ka nn väikesaksu. Viimati nimetatud olid saksa soost (keele järgi) maal elavad käsitöölised ja mõisateenijad ning mitmesugune muu maal ringiliikuv rahvas, näiteks kaupmehed.

Keele järgi eristati end ka kui eesti sugu rahvast, aga laiemalt võeti selline enesekuvand ehk rahvuslik identiteet omaks alles 19. sajandi teisel poolel. Esimene, kes tõi laiemalt käibele mõisted eestlane ja eesti rahvas, oli Johann Voldemar Jannsen oma Pärnu Postimehe pöördumisega: „Tere, armas eesti rahvas!” Enne seda vaatlesid eestlasi kui midagi ühtset estofiilid, kes pöörasid tähelepanu keelele. Eestlus kui rahvusmõiste ongi suuresti estofiilide tegevuse vili.

•• Estofiilid olid peamiselt sakslased?

Jah. Estofiilid olid üldiselt sakslastest kirikumehed ja n-ö rahvasõbrad teistest kihtidest, neid võis leida ka mõisnike hulgas. Need olid laiema silmaringiga ja humaansemalt meelestatud inimesed, kes pidasid vajalikuks harida viletsuses elavat maarahvast, et nood paremini hakkama saaksid. Nemad hakkasid nägema talupojas mitte kõndivat-rääkivat töölooma, vaid ka kaasinimest, kellel on omapärane ning huvitav keel ja mõttemaailm.

•• Võtame aga aasta 1800. Kas talumees, kes elas Võrumaal, ja talumees, kes elas Saaremaal või Harjumaal, samastasid ja identifitseerisid ennast ühtmoodi?

Kui juhtusid kokku puutuma, siis ikka. Kõigepealt käsitasid nad ennast muidugi kihelkondliku, seejärel vahest ka maakondliku (harjukeste, tartumaalaste või saarlastena) kuuluvuse järgi. Tugev oli vahetegemine ka kubermangukuuluvuse järgi – eestimaalasena ehk tallinnamaalasena ja liivimaalasena. Peale selle oli omaette selge identiteediga saarerahvas ja ka rannarahvas.

•• Kui tihti nad võisid üldse kohtuda? Kui palju tollal üks talupoeg liikuda sai?

Liikumise puhul tulid suuremad muutused sajandi teisest veerandist, kui pärisorjus kaotati ja liikumisõigust tasapisi suurendati. Rände varasemaid põhivorme – pagemine – oli 19. sajandiks juba hääbumas. Olulise osa rändest moodustas abieluränne, kusjuures siis liikusid peamiselt naised.

Liikumine oli suurem, kui üldiselt arvatakse. Sisemaa inimesed käisid rannas, et vilja kala vastu vahetada. Käidi mõisavooridega linnades. Rahvast segasid omavahel mõisnikud, kellel oli mõisaid ühekorraga eri piirkondades ja kes paigutasid rahvast vastavalt vajadusele ümber. Sellist läbikäimist oli ikka, kuigi jah, oma kodukihelkonnast saadi harva välja. Alles sajandi keskpaigas hakkas elav liikumine.

Liikumise puhul olid ka suured erinevused sõltuvalt sotsiaalsest seisundist. Rohkem liikusid need, kes olid mõisa teenistuses. Mõisniku toapoisid ja toatüdrukud, tallimehed võisid koos oma härraga, kes tavatses talve veeta linnas, käia koguni pealinnas Peterburis ja isegi Lääne-Euroopas.

•• Milline nägi 19. sajandi alguses välja Tartu-Tallinna maantee? Kui turvaline oli tollal üldse reisida?

See oli postitee, veel vana Piibe maantee, kus sõitsid ka reisitõllad ja voorid. Reisimine oli üpris turvaline. Teeröövlid ohustasid reisijaid mõnel üksikul juhul ja sellelt teelt ei tule mulle meelde ühtegi juhtu. Tollal tuli karta pigem halba ilma ja võib-olla ka hunti, aga mitte röövlit.

Üldiselt oli kubermangu piir üpris oluline ja asjaajamisega seotud liikumist ühest kubermangust teise oli suhteliselt vähe. Tartust sõideti pigem Riiga kui Tallinna. Alles siis, kui tuli raudtee, muutus asi oluliselt.

•• Milline oli eesti talupoja haridus 19. sajandi alguses? Kui paljud oskasid lugeda ja kirjutada?

Juba 18. sajandi lõpuks oskas Liivimaal lugeda üle poole talurahvast, mida võib hinnata lähedaseks teiste protestantlike maadega. Eestimaal oli lugeda oskajate arv mõnevõrra väiksem. Lugemisoskus, mida pastorid kontrollisid, piirdus aga enamasti vaid päheõpitud katekismuseteksti püüdliku etteütlemisega. Uusi tekste haarav ja teabekogumisele suunatud lugemisoskus jäi eesti talupoegade hulgas siiski suhteliselt haruldaseks. Sama tuleb tunnistada kirjutamisoskuse kohta.

•• Rocca al Mare vabaõhumuuseumis on peamiselt 19. sajandi teise poole hoonete näidised. Kui minna pool sajandit varasemasse aeg, kas talupoeg elas sama tüüpi hoonetes?

Jah, ikka. Muuseas, 19. sajandi esimestel kümnenditel hakkasid mitmesugused rahvasõbrad ja mõisnikud arutama, milline võiks olla talupoegade jaoks parem eluhoone, sest rehetare tüüp oma suitsuga mõjus silmanägemisele ja tervisele. Kuulutati lausa välja konkurss sobivama elamulahenduse leidmiseks, aga see ei andnud tulemusi, sest rehielamu oli funktsionaalne ja muidu sobiv.

•• Kas võib öelda, et 19. sajandi alguses elas eestlane kinnises pimedas ruumis loomadega üheskoos suitsu sees?

Üldiselt küll, nii ta oli. Alles hiljem hakkasid tulema aknakesed valguse saamiseks, siis korstnad, siis eluruumid loomadest eraldi. Ja veel hiljem eraldi elumaja. Polnud sooja vett ja elati suitsu sees, polnud ka käimlaid. „Kükitamas” käidi talvel rehe all, koos sõnnikuga läks see kõik väetisena põllule väljavedamiseks. Käimlad tulid alles Eesti Vabariigi ajal, see on suhteliselt uus kultuurinähtus.

•• Kui seda kõike ette kujutada, siis elati tänapäeva inimese vaatevinklist väga räpast elu?

Jah. Mitmed reisijad on seda kirjeldanud ja pole suutnud mõista, kuidas niimoodi elatakse – koos loomade ja lindudega.

•• Ega sellise eluviisi juures palju privaatsust ei olnud? Ma mõtlen lastetegemist ja seksi – seda tehti kõigi silme all?

Jah, see oli loomulik. Privaatsust oli tõesti vähe. Ei sobi nii öelda, aga elati karjana ja eriti talvisel ajal oli see paratamatu. Vaja oli hoida soojust, loomad pidi ju üle talve pidama. Nii oldi sunnitud elama pead-jalad koos.

•• Selle aja inimene keskmiselt vist väga kaua ei elanud?

Keskmine eeldatav eluiga sünnihetkel oli Eestis 19. sajandi algul  umbes 35 aastat. Väga suur oli väikelaste suremus. Esimesel eluaastal suri väga palju lapsi.

•• Kui lapsepõlv suudeti üle elada, kui vanaks siis elati?

Üle 50-aastasi oli vähe, aga üksikud võisid ka kuni 100 aastani elada. Naiste suremus oli suur, sünnitati ju palju.

•• Kui olid tollal näiteks 35-aastane mees ja murdsid jalaluu, siis millised võimalused olid eluga edasi minna?

Oli rahvameditsiin ja omad ravitsejad, kes aitasid paljudest asjadest üle saada. Kui polnud surmatõbi, saadi terveks. Paljud jäid ka vigaseks. Kui olid vigane ja töövõimetu, siis tuli võtta kerjakott, või kui oli pere, siis pidas pere sind üleval. Või taandusid saunikuks. Samal põhjusel võis jälle elujõuline noor talusulane kergesti peremeheks saada. Kui talupere oli elujõuetu, siis pani mõis lihtsalt talule uue peremehe.

•• Päris välja kedagi ei visatud?

Ei, külaühiskond ikka hoolitses. Iga kogukond toitis oma sandid. Kollektiivsustunne oli väga tugev, teisiti poleks ka ellu jäädud.

•• Milline oli 19. sajandi alguse talupoja menüü?

Peatoiduseks oli leib, muu oli leivakõrvane. Rukkileib ja odrakarask – sõltuvalt saagiaastast kas siis puhtalt või segati näiteks männikoort sekka.

Viljasaadustest keedetud toitudest oli levinuim tangupuder. Ja läätsed, millest suppi keedeti. Igasugustest viljasaadustest valmistatud pudrud ja kördid olid tollal palju tähtsamal kohal kui hiljem. Väga oluline aedvili oli naeris.

Aga millalgi 1830. aastatest alates tuli järjest jõulisemalt menüüsse kartul ja see aitas ka üle saada nälja-aastatest, sest kartul ja vili üldiselt ühel ajal ei ikaldu. Leiva kõrvale oli oluline silk ehk soolakala. Piimatoitudest olulisim oli hapupiim, vee ja odrajahuga segatult ka piimaroka näol eriti suvisel ajal.

•• Kui tihti liha söödi?

Liha saadi suhteliselt harva ja peamiselt sügisel. Toiduks keedeti liha harilikult suppides, kuid jõuluks küpsetati seda suuremal hulgal ka ahjus. Oli ka selliseid peresid, kes suutsid toidulauda rikastada ka veest ja metsast hangituga. See jälle oli mõisniku omand, nii et tegu oli salapüügi ja salaküttimisega.

•• Kas eestlased jõid palju?

Joomine muutus tõsiseks paheks 19. sajandi alguses. Enne seda joodi-pruuliti õlut. Argi-päevajoogina tarvitati  õllerabast või linnasejahust küpsetatud leibadest valmistatud taari ehk kalja.

18. sajandi lõpust aga hakati mõisates ohtrasti viina ajama, mis sai mõisate jaoks väga suureks sissetulekuallikaks. Viina-ajamise jääkprodukt praak sobis jälle omakorda väga hästi veiste nuumamiseks, mis tähendas, et ka liha müümine linnadesse hoogustus, loomakarju aeti isegi Peterburi.

•• Joomine kujunes kiiresti sotsiaalseks paheks?

Kõrtsid võtsid viina eest tasuks ka vilja vastu, mistõttu pidi isegi valitsus asjasse sekkuma. Viina saamiseks viidi kodunt  kõrtsi rohkem vilja, kui äraelamise mõttes võinuks, satuti hätta, käidi alla, pidi oma talukohtadest loobuma.Põhiliselt jõid mehed. Joodi kõrtsis või saadi viina mõisast. Naiste viinapahest on vähe teada.

•• Mis hetkest muutus inimene 18. sajandi alguses täiskasvanuks? Kuidas selle üle arvet peeti?

21 aastat oli oluline piir. Leer oli ka oluline tähis: kui sealt oli läbi käidud, tekkis õigus naist võtta (selleks pidi muide oskama lugeda, tundma meieisapalvet ja kümmet käsku).

•• Kas tolleaegsed riided tehti ise või osteti ka juba?

Sellel ajal oli ikka kõik omas peres tehtud. Kooti kangas, tehti jalanõud.

•• Kui palju pidid lapsed tööd tegema ja millal nad seda alustasid?

Laste töö taluperes algas õige varakult – esialgu lihtsamast abist emale tubaste tööde juures, eriti nooremate laste järele valvamisel, hiljem välistel töödel, algul karjas, hiljem ka põllul.

•• Tänapäeval räägime tööajast ning vabast ajast ja puhkusest. Kuidas tollane talupoeg mõtles, kas vaba aja mõiste üldse tähendas talle midagi?

Tollal sai puhata vaid nn hingetõmbamise näol tööde vahel või ühest töökohast teise liikudes (sõites) ja talvisel ajal, kui välitöid oli vähe ja päevavalgust nappis. Aga ka siis tehti rehetoas olles ikka midagi – naised käsitööd ning mehed parandasid või tegid uusi töö- ja tarberiistu. Tegelikke puhkehetki pakkusid vaid kirikuskäigud ja pühad – olgu need siis rahva- või kirikukalendri järgsed –, samuti perekondlikud sündmused nagu pulmad või peied. Aga eks keegi pidi nende ajalgi rakkes olema, niisama vedelemist ei saanud talupere endale lubada.

•• Kui elu oli nii vaene ja lihtne, siis mismoodi pühasid peeti? Mardipäeva, kadripäeva või ka nüüd lähenevaid jõuluid? Kas jõulud olid tähtsaim püha? Kas tehti kingitusi, peeti pidu? Kas toodi kuusk tuppa?

Pühasid oli siiski rohkesti ja need seostusid eeskätt looduslike pööripäevadega. Tähtsaimad pühad olid seotud pöördepunktidega majandusaastas (tõnise-päev, vastlapäev, jüripäev, jaani-päev, mihklipäev ja jõulud). Mitmete juured ulatuvad juba eel-kristlikku aega, nagu näiteks jõulud. Enamasti olid need kõik põllunduse ja karjanduse teenistuses, nendega seotud tavad, kombed ja riitused pidid aitama tagada õnne, tervist ja tulu.

Mardi- ja kadripäev on suhteliselt hilised ja kuuluvad vähem oluliste pühade hulka. Jõulud olid vana, pikk ja väga laialdaste kommetega püha, kuid selle tänapäevane ja valdavalt kiriklik (ja nüüd esijoones kommertslik) ilme on üsna noor. Maal hakati jõulukuuske tuppa tooma ja sellega seoses kingitusi tegema alles 19. sajandi lõpust mõisa jõulupuude eeskujul. Laiemalt levis see aga alles Eesti Vabariigi aegu. 19. sajandi algul toodi jõulude ajal tuppa õlgi, heinu ja viljavihke. Jõululaupäevane kirikuskäikki sai tavaks alles 20. sajandi algusest.

Eluloolist

Tiit Rosenberg

Eesti ajaloo õppetooli

professor Tartu ülikoolis

•• Sündinud 26.12.1946

Haridus

•• 1954–1962 Restu 8-klassiline kool

•• 1962–1965 Valga I keskkool

•• 1968–1973 Tartu riiklik ülikool üldajaloo erialal (cum laude)