Tiit Tammaru, Raul Eamets ja Allan Puur: Riik vaba, rahvas läinud?

KAS Eestist hakkab saama vaba, kuid rahvata riik? Nii hull asi ei ole, ütlevad teadlased

On vist vähe teemasid, mis eestlastele sedavõrd korda lähevad kui praegune ulatuslik Eestist lahkumine. Statistikaameti andmed näitavad, et ainuüksi 2012. aastal lahkus Eestist rohkem kui Paide linna jagu inimesi – 10 871 meest ja naist.

Emotsioonid on laes ja arvamused kohati äärmuslikud nii lahkujate („Eesti on hädaorg, kus riik on võõrandunud rahvast ja siin pole võimalik normaalselt elada!”) kui ka jääjate („Minge jah, saabki õhu virisejatest puhtaks!”) puhul. Kas tõesti on nii, et Eestist hakkab saama vaba, kuid rahvata riik, mille tolmu pühib igal aastal jäädavalt jalgadelt ühe maakonnakeskuse jagu inimesi? Kas Eesti riigist saab tõesti eestlastevaba maa, mis parimal juhul areneb kolmandatest riikidest pärit sisserändajate toel?

Need küsimused teevad murelikuks ja üks võimalus suundumustes selgust saada on vaadata, kuidas on eestlaste ränne ajas ja ruumis muutunud – võrrelda varasemaid suuremaid Eestist väljarändelaineid ja teisi riike. Otsime selle artikli autoritena neile küsimustele vastuseid just laiemas võrdlusperspektiivis, arvamata seejuures, et meie käes on tulevikku näitav kristallkuul.

Varasemad rändelained

Kui jätta kõrvale massiküüditamised, mis moodustavad omaette kurva peatüki Eesti rahvastikuloos, siis on Eestist väljaränne toimunud kolme suure lainena. Neist esimene algas 19. sajandi keskpaigast ja kestis kuni iseseisva Eesti riigi loomiseni.

Mis oli esimese väljarändelaine taga? 19. sajandi keskpaigast alates oli eestlaste eluiga hakanud pikenema. Elatustase oli tõusnud, hügieen ja arstiabi paranenud, väikelaste suremus vähenes ja inimesed elasid kauem. Rahvastikuteadlased nimetavad Eestist toona alanud protsessi – keskmise eluea tõusu ja sündimuse langust – demograafiliseks üleminekuks, mis iseloomustab ka paljusid teisi maailma riike. Ülemineku teine pool – sündimuse vähenemine – algab aga üldjuhul veidi hiljem kui keskmise eluea pikenemine. 19. sajandi Eestis tähendas see, kui inimeste keskmine eluiga tõusis, lapsi sündis endiselt palju, kuid väikelaste suremus oli vähenenud, et maal tekkis ülerahvastus. Enamik eestlasi elas tollal maal, kuid maad ei jagunud enam kõigile.

Tõsi, samal ajal oli linnades alanud tööstuse areng, mis tekitas palju uusi töökohti, kuid need täideti suurelt jaolt Venemaalt sisserändajatega. Piiratud võimalus linnas tööd saada ja ülerahvastatus maal vallandaski esimese suure eestlaste väljarände, mille käigus lahkus Eestist ligikaudu 200 000 inimest, peamiselt Venemaale. Tekkis Venemaa eestlaste kogukond, mida me täna nimetame ka idadiasporaaks. Need 200 000 inimest moodustasid 20% eestlastest ehk Eestist lahkus iga viies eestlane. Mindi Pihkva kanti, Krimmi, Peterburi, Abhaasiasse, ka Siberisse tekkisid eesti külad. Tänaseks on idaeestlaskond vähenenud 20 000 inimeseni, kusjuures ligikaudu poole sellest vähenemisest on andnud tagasiränne Eestisse, teise poole punaterror ja kohalikku ühiskonda sulandumine.

Suur põgenemine

Teine suur väljarändelaine oli põhjuste ja geograafia mõttes hoopis teistlaadne. 1944. aasta sügisel – nn suure põgenemise ajal – lahkus Eestist teistkordse Nõukogude võimu taaskehtestamise eel ligikaudu 80 000 inimest. Lahkujate seas oli palju tolleaegse eliidi esindajaid, peamise osa väljarändajate koguarvust moodustasid aga noored ja rannikualadel elanud inimesed.

Suuremad eestlaste kogukonnad tekkisid põgenikest Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias. Täna tunneme seda osa väljaspool kodumaad elavatest eestlastest läänediasporaana. Nende tagasiränne Eestisse pole olnud kuigi ulatuslik ja selle põhjused on mõistetavad.

Külma sõja aegses maailmas olnud raudne eesriie välistas tagasirände, Eesti iseseisvuse taastamise ajaks olid aga kunagised väljarändajad eakad ja nende võõrsil sündinud lapsed oma juured sügavalt uue kodumaa mulda ajanud. Samal ajal on võimatu alahinnata läänediasporaa rolli nii Eesti riigi taastamisel kui ka Eesti riigi taasiseseisvumisele järgnenud arengus. Vaid üks näide sellest on asjaolu, et riigi mitmeid tähtsaid ametiposte on täitnud Eestisse naasnud eestlased. Samasugune olukord on Lätis ja Leedus. Tõsi, me ei tea, kuidas oleks Eesti arenenud ilma võõrsil elavate eestlaste ja Eestisse tagasirännanute toeta, kuid võib kahelda, kas Eesti areng oleks olnud nendeta nii kiire ja edukas, kui see on olnud.

Kolin Tallinnasse või välismaale?

Väljarände kolmas suurem laine langeb iseseisvuse taastamisele järgnenud aega. Ühtekokku on natuke enam kui kahe aastakümnega Eestist lahkunud ligikaudu 200 000 inimest ehk umbes sama palju kui esimese 19. sajandi väljarände käigus. Ühe väikese riigi kohta on see väga suur rahvastikukadu.

Viimaste aastate statistika järgi on väljarände peamine sihtriik Soome: kui enne Eesti iseseisvuse taastamist eestlasi rahvastikurühmana Soomes praktiliselt ei elanud, siis tänaseks on Soome saanud suurima eestlaste kogukonnaga riigiks. Eestist pärit inimesi (Soome rahvastikuregistris puudub eestlaste eristamiseks vajalik rahvustunnus) elab Soomes ühtekokku 30 000. Tekib küsimus: kuhu on rännanud siis need ülejäänud 170 000 inimest? Valdav osa Eestist väljarändajaid on lahkunud Venemaale, sisuliselt on tegemist Nõukogude ajal saabunute (sh sõjaväelased ja nende pereliikmed) tagasirändega oma kodumaale. Tasub märkida, et ka 2000. aastatel on muudest rahvustest elanike väljaränne olnud üle kolme korra intensiivsem kui eestlastel.

Ka Eesti vene noored on väljarändest rohkem huvitatud kui noored eestlased. Kolmandik tänavu vene gümnaasiumi lõpetavaid noori soovib õpinguid jätkata väljaspool Eestit (eesti õppekeelega gümnaasiumides iga kümnes), kusjuures paljude vene noorte vastustest kumab punase niidina läbi Eesti elus kibestumine. Lõimumise kulg pole olnud nii kiire kui soovitud, paljud vene noored näevad, et nende vanematel on Eesti tööturul ees „klaaslagi”, ja kõik see viib mõtte lahkumisele. Tuleb samuti arvestada, et kui eestlaste jaoks on kodumaa tähendanud alati Eestit, siis mujalt saabunute lastel piirdub see seos enamasti ühe-kahe põlvkonnaga. Eesti noored räägivad kibestumisest palju vähem, nemad püüdlevad isikliku edu ja eneseteostuse poole ja näevad selleks võimalusi eelkõige Eestis.

Seega, kui Eesti iseseisvuse taastamise järel on Eestist lahkunud ligikaudu 200 000 inimest, siis rahvuselt eestlaste rändesaldo on alates 1990. aastate algusest negatiivne hinnanguliselt 30 000 inimese võrra. Tõsi, ka see on väga suur arv, hõlmates ligikaudu Pärnu linna jagu inimesi. Eestlaste väljaränne suurenes pärast Euroopa Liiduga ühinemist 2004. aastal ja uuesti alates majanduskriisi algusest, mis on võtnud töökohti just lihtsamate tööde tegijatelt ja maainimestelt. Kui inimene peab juba tööd otsima kaugemalt kui oma koduvallast, -linnast või -maakonnast, on Tallinna kolimise tõsiseltvõetavaks alternatiiviks suunduda hoopis Soome või mõnda teise välisriiki.

Tahavad koju tagasi

Kuid on ka neid, kes Eestisse tagasi tulevad. Registreeritud rände andmete kohaselt lahkus Eestist aastail 2000–2012 58 000 inimest, samal ajal saabus Eestisse 29 000 inimest. Ja peamiselt olid need saabujad tagasi tulijad.

Viimasel viiel aastal on tagasirändajad olnud oluliselt rohkem, kui oli väljarändajaid aastatel 2000–2005. Tõsi, see on registreeritud ränne, mis ei näita kõiki tegelikke elukohavahetusi. (Saame selles artiklis tugineda rahvastikuregistri ja statistikaameti andmetele, kus ei kajastu kõik võõrsile kolinute andmed – tänu heale infovahetusele Soome ja Eesti vahel on Soome kolinute info siiski Eestil olemas.)

Võtame seetõttu kõrvale ka ühe teise andmestiku. Euroopa sotsiaaluuringu 2008. aasta andmetest ilmneb, et üheski teises Euroopa riigis ei ole välismaise töökogemusega inimeste suhtarv nii suur kui Eestis. Eestist lahkutakse küll hulgaliselt, kuid Eestisse tullakse ka tagasi ja niisugune „rändekäive” on intensiivsem kui mis tahes teises Euroopa riigis. Viimase kümne aasta kokkuvõttes on võõrsil elavate eestlaste arv märgatavalt kasvanud, kuid tänu tagasirände tasakaalustavale mõjule ei ole välismaal elavate eestlaste suhtarv võrreldes kodu-Eestis elavatega tõusnud olulisel määral üle viimase saja aasta keskmise. Kodumaale toob inimesi tagasi eelkõige üks ja väga lihtne põhjus: kodus on parem kui võõrsil ja varem või hiljem jõuavad selle äratundmiseni paljud (kuid loomulikult mitte kõik) lahkujad.

Millest sõltub see, kui palju inimesed välja rändavad ja naasevad? Laias laastus võib rännet kujundavad tegurid jagada kaheks: majanduslikud ja demograafilised. Laiemaks taustaks on ühinemine Euroopa Liiduga. Praegu kombineeruvad nii majanduslikud kui ka demograafilised tegurid omavahel niimoodi, et netoväljaränne on väga ootuspärane.

See kehtib mitte ainult Eesti, vaid ka teiste Ida-Euroopa riikide kohta. Väljarändele aitab ühelt poolt kaasa Ida- ja Lääne-Euroopa riikide elatustaseme endiselt suur vahe, samuti majanduskriisi tugevam mõju lähteriikides. Neil majanduslikel teguritel poleks aga suurt mõju, kui praegu poleks peamises rändeeas (nii Eestis kui ka kogu Ida-Euroopas) suured rahvastikupõlvkonnad, kes sündisid 1980. aastatel. Kuigi Eestist lahkub väga erinevas eas inimesi, on valdav osa väljarändajaid 20–39-aastased. Järgmise viie kuni kümne aasta jooksul olukord muutub ja alates praeguse kümnendi teisest poolest jõuavad peamisse rändevanusesse juba 1990. aastate väikesed sünnipõlvkonnad. Teiste sõnadega võib öelda, et praegu on Ida-Euroopas „rände aeg”, ulatuslik väljaränne nii majanduslikel kui ka demograafilistel põhjustel. Võib eeldada, et rahvastikupõlvkondade suurusest lähtuv surve väljarändele edaspidi väheneb, ning loodetavasti väheneb ka majandusteguritest johtuv kontrast, vähendades väljarände atraktiivsust.

Hargmaised inimesed

Ühtlasi võib arvata, et välismaal õppimine ja töötamine muutub iga järgmise põlvkonnaga tavapärasemaks. Kui sada aastat tagasi oli enamiku inimeste tegevusruumiks oma küla ja veel paarkümmend aastat tagasi riik (Eesti puhul kindlustas selle raudne eesriie), siis nüüd on järjest raskem inimeste tegevusruumi ühe riigi piiridesse mahutada. Inimeste elu kulgeb üha enam kas üheaegselt (nt elukoht ühes riigis, töökoht teises riigis – Eestis on selliseid inimesi 30 000) või eri eluetappidel eri riikides. Uudissõna kasutades võib sellist olukorda nimetada hargmaisuseks.

Euroopa Liidu üks olulisim aluspõhimõte on tööjõu vaba liikumine, Eesti riigi toimimise aluspõhimõte on aga eesti keele ja kultuuri säilitamine. Lõpetuseks peaksime küsima: kas need kaks aluspõhimõtet on vastandlikud? Esmapilgul ilmselt on. Kuid ühtlasi võiksime mõelda: kui suur osa eestlasi peaks Eestis elama, selleks et Eesti areneks ja tunneks ennast kindlalt iseseisva riigina? Kas ideaaliks on see, kui kõik eestlased elavad Eestist? Võib-olla on nii, et 10–20% eestlaste võõrsil elamine – nii nagu see viimased sada aastat on olnud ― ongi optimaalne, andes pidevaid impulsse Eesti arengule, tagades oskuste ja teadmiste liikumise ja paranemise, võrgustikud, kontaktid?

Kuidas oleks Eesti viimase 20 aasta jooksul arenenud, kui meil ei oleks olnud võimalik toetuda väljaspool kodumaad elavatele eestlastele? Teisalt võib viimaste aastate rändeandmetest välja lugeda, et paljude lahkunute jaoks pole välismaale minek olnud mitte eelistuse või eneseteostuse küsimus, vaid pigem siinsetest oludest lähtuv möödapääsmatus. Arenenud riikide rändepoliitika reguleerib tavaliselt sisserännet, mitte väljarännet. Nii on praegu Ida-Euroopast toimuv väljaränne ka oluline rändepoliitiline väljakutse, mille jaoks valmisretseptid puuduvad.

Teemat vaetakse lähemalt 7. ja 8. märtsil Tallinnas konverentsil „Rahvastiku rändest tingitud väljakutsed Põhja- ja Baltimaades”, mis keskendub esimest korda nii laiahaardeliselt rahvastiku rände ja arengumustrite küsimustele, et kujundada selle piirkonna rändest ühtsemat arusaama.

Konverentsi kutsus ellu Põhjamaade ministrite nõukogu, kes korraldab üritust koos Tartu ülikooli ja Rootsi kuningriigi Eesti-suursaatkonnaga.

Tiit Tammaru,
Tartu ülikooli rahvastiku- ja linnageograafia professor

Raul Eamets,
Tartu ülikooli makroökonoomika professor

Allan Puur,
Eesti demograafia instituudi juhtivteadurAastatel 2000-2011 Eestist väljarännanute vanus

0–4	530
5–9	835
10–14	769
15–19	849
20–24	3838
25–29	6666
30–34	5762
35–39	3547
40–44	2490
45–49	1897
50–54	1583
55–59	959
60–64	398
65–69	104
70–74	98
75–79	43
80–84	42
85+	34
Kokku	30444

Kõige vähem rändavad välja kõrgharitud

	Põhiharidus	Keskharidus	Kõrgharidus
2000	195	353	66
2001	220	413	77
2002	266	497	91
2003	415	815	169
2004	503	965	121
2005	996	1625	162
2006	1257	1890	200
2007	1000	1498	123
2008	1069	1415	114