TIIU ARRO: Enne kuristiku serva
Tänapäeva lapsevanemate raskuseks on see, et napib laste jaoks sisemist ressurssi. Olulisem kui oskused on aeg ja tähelepanu. Vanematel endal on aga nii palju muresid, et lapsel ei jää üle muud kui omal käel hakkama saada. Kui vanemad oskavad leida oma tasakaalu, õpivad seda leidma ka lapsed.
Tänapäeva vanemad pole kasvanud samas keskkonnas kui tänapäeva lapsed. Seda, mis võib lapsi oodata netiavarustes, ei osata aimata. Ja nii õpivad lapsed seda omal nahal tundma. Vanemad oskavad karta, kui nooruk läheb pimedale tänavale või peole, kus võib liikuda uimasteid. Aga seda, mis võib toimuda internetis, me karta ei oska. Ka täiskasvanud alles avastavad võrgumaailma. Ajuti kipub see kõigil üle pea kasvama – politseil, vanematel, lastel endil. Kuid just lapsed toovad probleemid kõige eredamalt välja.
Viljandi juhtumi (mis leidis kajastust kolmapäevases telesaates „Pealtnägija” – toim) puhul paneb enim mõtlema identiteedi valskus. Noore inimese identiteet on alles kujunemisjärgus, iseenda leidmine täis kahtlusi ja ebakindlust. Protesti või tundepuhanguid pole mõtet tugevuseks pidada, see näitab pigem, kui palju tuleb pingutada iseendaks jäämise heaks ja välistele mõjutustele vastupanemiseks. Teismeeas, mil seksuaalsus alles ärkab, on tunded väga tugevad. Ning kui noor tõmmatakse mängu, kus fantaasiad ja tegelikkus on läbisegi, siis on tal raske mõista, mis toimub: mis on tema ja mis mitte, kus on õige, kus vale. Ebakindlust on kerge ära kasutada. Kui sisemine segadus kasvab üle taluvuse piiri, häbi ja süütunne on suur, abi küsida ei suuda, võib küll käia prõks ja midagi murduda jäädavalt.
Õige ja vale
Noore inimese arengu juurde kuulub perest väljapoole vaatamine ja otsimine, isegi välja murdmine. Kuidas muidu iseseisvuda? Aga vanemate ülesanne on seada noorukitele piirid – kusjuures need peaksid olema sellised, mida saaks lõhkuda ja mille lõhkumine oleks samas ka turvaline. Vanemate ettekujutus ohtudest peaks ulatuma kaugemale kui piirid.
Kuidas piire kehtestada? Tihti kasutatakse ajalimiiti, piirates aega, mida tohib päevas internetile kulutada. Kuid asi pole ainult hulgas. Olulisem on sisu mõistmine ja oskus eristada õi-get valest. See, et noored õpivad tundma oma seksuaalsust, ei ole vale. See, et seda tehakse omaette, salaja ja pimedas, ei ole vale. Mis siis on vale? Vale on näivuse abil ebakindlust ära kasutada. Vale on valet mitte ära tunda.
