Link kopeeritud!

TIIU KUURME: Miks kool poistele ei meeldi?

 (205)

Keskkoolide lõpupiltidel seisab kaunilt riides tütarlaste ridade taga tavaliselt vaid üks rivi noormehi. Ülikoolide auditooriumides tuleb nii mõnigi kord meeshingi pikalt otsida.

Juba aastaid kestab haritud eesti neidude ulatuslik väljaränne, mille  üheks põhjuseks võib pidada vääriliste elukaaslaste puudumist.

Eesti rahvas on end pidanud hariduseusku rahvaks. Kuid selle usu kandjaks on järjest rohkem vaid õrnem sugupool. Poiste põhikoolist väljalangemuse suure protsendi poolest tõuseme esile terves Euroopas. Miks? Kas ei peaks see rahutuks tegema soolise võrdõiguslikkuse volinikku?

Poiste vähenev koolilembus on murelikku tähelepanu äratanud ka mujal. Põhjamaade teadlaste seas on käivitunud rahvusvaheline uurimisprojekt, kus püütakse neile küsimustele vastust leida. Eestis sellist uurimisprojekti ei ole ning seni on hariduse, kooli, laste ja noorsooga seotud uuringud teadusuuringute rahastajate silmis rahvuse arengu jaoks oluliste teemade seast välja arvatud. Sotsiaalteadustest on saanud ühiskonna naerualune. Niisugune seis võis tunduda loomulik tossavate korstnatega manufaktuuride ühiskonnas ning enamlaste Venemaal, ühel Euroopa Liidu liikmesmaal tasuks langetada pilk.  Kahetsuses, et oma rahvast nii vähe teada tahetakse.

Kuid miks ühe hariduslembese rahva pojad kooli ei armasta? Kuniks puuduvad uuringud, jääb üle vaid oletada. Enamat ei suuda. Poiste pagemise põhjustel võib oletada kolme sorti päritolu.

Samal teemal:

Eestlaste rahausk

Poisid ja tüdrukud on erinevad. Eesti on paradokside maa. Üsnagi patriarhaalsetel väärtustel põhinevas riigis ei pea see sugupool, kelle sõna rohkem maksab, haridust selliseks hüveks, mis annaks sellele sõnale rohkem kaalu. Ehkki teatakse: teadmuspõhine ühiskond kui ainus mõeldav elujõuline tulevik pole üksi fraas poliitikute ilukõnest, vaid reaalsus.

Haridusest rohkem maksab Eestis üks teine religioon – rahausk. Domineeriv sugupool liigub sinna, kus liigub raha. See aga liigub seal, kus kiiresti ja kohe tekib veel rohkem raha. Seal on vähe halastust ja suured vastasseisud. Koolid ja teadus püsivad endiselt, nagu see oli Nõukogude ajalgi, oodake-veel-seisundis.

Ajalooline kogemus on ühes sugupooles harjutanud kannatlikkust oodata, ja teises harjumust olla see, keda oodatakse. Kodu peetakse naise maailmaks, mehe koduks maailma. Kooli on õpetajateks tulnud ja jäänud need, kes taluvad, kannatavad ja ootavad. Oodates on neile lisandunud aastaid ning meelekibedust.

Praeguste Eesti koolide õpetajate enamik on üle keskea aastates naised. Mehi on jäänud vaid tühine protsent. Veel väiksem on nende protsent ülikoolide õpetajahariduse magistriõppes ehk tulevaste õpetajate seas.

Hierarhiate maailm

Ühiskonnas hinnatakse vananevate naiste väärtust madalalt. Vana naist peetakse mutiks või eideks, kelle jutt on sisutühi, tegu tühi-tähi-sebimine, arusaamad piiratud, vaated jäigad ja olek naeruväärne. Kui klassi on tulemas “ajaloo-mutt” või “geoka-eit”, siis pole see noorele mehehakatisele ligitõmbav koht.  Ühiskondades, kus naise väärtust mõõdetakse tema kehavormide meessoole meele järele olemise mõõdupuuga, kantakse naised staatuseredelitelt maha aastakümneid enne nende tõelist minekut. Vananevat naist ei peeta meil lugupidamist väärivaks leediks ega autoriteediks.

Poisid aga kujunevad hierarhiate maailmas. Kasvuaastatel nad otsivad, tunnustavad ning usuvad neidsamu autoriteete, kes on lugupeetud ka ühiskonnas laiemalt. Mõnd heitunut ehk võibki soojendada naisõpetaja emalik hoiak, teised ei suuda aga uskuda, et õpetaja antu võiks kanda väärtust päris “õige elu” jaoks. Tundub, et koolist ei saa seda, mis maksab elus.

Soouuringud on näidanud, et palga suurus ei sõltu niivõrd sellest, kui väärtuslik on üks või teine ühiskonnaelu valdkond, vaid ennekõike sellest, kes seal töötab. Kui kuskil on tööl valdavalt naised, on seal valdavalt väiksed palgad. Ja kuna see nii on, siis enesest lugu pidav mees sinna ei lähe. Nii nad ei lähegi.

Poisid lähevad hoopiski koolist, lähtudes kitsastest maskuliinsetest väärtustest, nagu füüsiline jõud, võimukus, vägiteod avalikus ruumis ja kui palju kellegi pea kannab. Kool pole selliseid hoiakuid muutnud, vaid pigem kinnistanud.

Kõrguste asemel lamendik

Loe veel

Igasugune haridus on pingutus millegi nimel. Eelkõige iseenese arengu ja väärika elu nimel. See, mida peetakse elus püüdmisväärseks, sõltub paljuski väärtustest, mida pakuvad noortele ühiskond ja selle vaimne pärand.

Peale väljaspool inimest olevate hüvede, nagu ilus kodu, uhked reisid ja piisav varandus, on olemas ka see miski, mis inimest kui isiksust seestpoolt vääristab. Kuid see väärtus näib olevat ihaldatu seast kaduma läinud. Kui vaprus, suuremeelsus, tarkus, tahtejõud, oskused ja ausus on kultuuris tunnustatud auasjaks, siis selles suunas ka pingutatakse.

Inimkonna parima kogemuse edasikandjaks on enamasti haridus. Eestis peetakse seda aga pigem tolmunud antiikseks kolaks, mis “ei huvita, ei koti”. 

Praeguses Eestis on esiplaanil positsioon, mille keegi ühiskonnas saavutab. Mitte aga see, kelle enesest kui inimesest teen. Mingil positsioonil olijalt ei ole tavaks eeldada ei vaprust ega suuremeelsust, isegi pädevust oma asja hästi osata. Kõrguste asemel laiub poiste (ka tüdrukute) ees lamendik. Oma elu mõtestamine on ülesanne, mille teadvustamiseni igaüks jõuda ei pruugigi.

Lamendikul kulgemine ei vaja süvenemist, aitab pealispindsest ülelibisemisest. See tähendab piiramatus koguses arvutimängu, lõunani kestvat hommikuund ja niisama vedelemist.

Ent kui sobiv on poistele see, kuidas Eesti koolides lapsi õpetatakse? Verbaalne kuiv õpetus ning allumisele, kuulekusele ja paigal istumisele suunatud elukorraldus tähendab paraku igavust, tülpimust, ükskõiksust. See, kes niimoodi tunneb, ei suuda säilitada lugupidamist hariduse vastu. Poisid aga tahaksid kogeda proovikivisid,  mõtestatud pingutust, seikluslikkust, ise otsustamist, millegi valmis tegemist. Nad tahaksid mitmeplaaniliselt kogeda iseend ja seda, kui huvitav on maailm. Kooli osaks peaks olema selle korvamine, mis elus puudu jääb.

Mis saab noortest meestest, kelle haridus jääb poolikuks ja maailmapilt on lihtsustatud? Nad satuvad küllalt tõenäoliselt ametikohtadele, mis vajaksid teadmisi ja tarkust. Kui lasteaia abikasvatajalt eeldatakse kvalifitseerumist ja koolitusi, siis valitsusorganitesse, ettevõtete nõukogudesse ning parlamenti kandideerimiseks midagi sellist vaja ei ole.  Nii me oma riiki ehitamegi.

Mida siis teha? Toetuda pelgalt naissoo autoriteedi tõstmisele on väheveenev. Küll oleks aga võimalik tuua kooli rohkem meesõpetajaid. Ja terve ühiskonna tasandil tuleb rääkida, millised on meie noorte arenguvajadused ja võimalused.

Varem samal teemal:

Viive-Riina Ruus ja Gunnar Polma: “Kuhu kaovad poisid?” EPL, 6.9


Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare