Tipparst: mis juhtuks, kui kõik haigekassa partnerid ütleksid lepingu üles ja nõuaksid patsientidelt ise oma kulude katmist?
Kõigile vajaliku abi tagamiseks on vaja infrastruktuuri ja tehnoloogiat ning rahalist ressurssi kogu süsteemi käigushoidmiseks. Eesti tervishoiu infrastruktuur koos tehnoloogiaga on üha paranev. Abi osutajatega on aga kohati kitsas, sest tööjõud saab Euroopas vabalt liikuda ning majanduslik tõmme meditsiinipersonali Eestist välja liikumiseks on märkimisväärne. Rahaline ressurss praeguses mahus tervishoiusüsteemi toimimiseks on aga kindlalt puudulik. Sellele on juba ammu tähelepanu juhtinud nii kodu- kui välismaised eksperdid, seda näitavad ka kõik rahvusvahelised võrdlused.
Seega, jagamistehte tegemine Haigekassas ei aita. Jagamistehe tuleb teha riigi tasemel ja selle eestvedajaks peab demokraatlikule riigile kohaselt olema valdkonna eest vastutav minister. Juhul, kui ei ole midagi rohkem jagada, on jällegi küsimus suurele ringile: kas ühiskond on valmis tervishoidu solidaarselt enam raha panustama? Mille arvelt seda teha? Maksude suurendamise, muude kavandatud tegevuste muutmise või majanduskasvu arvelt? Sellele peaksid vastuse andma valimised, kus erinevad platvormid ja poliitilised jõud konkureerivad. Võib-olla on populaarsem hoopis variant, kus eelistatakse solidaarselt maksta vähem ja suure osa tervishoiuteenusest peaksid inimesed ise suutma osta. Ka see on üks selgetest valikutest, mida küll praktikas ei kujuta ette, sest tänapäeva meditsiini kalliduse tõttu jääks suur osa elanikkonnast sel juhul lihtsalt abita.
Riik ei taha kriisi tunnistada
Kahjuks riigi tasandil tervishoiu rahastamises kriisi ei aduta või ei taheta tunnistada. Palju mugavam on kokku rehkendada ja rahvale teatada, kui palju toredaid lubadusi on juba täidetud. Samal ajal seavad arstid patsiente järjekordadesse, saadavad erakorralise meditsiini osakondadest koju haiglaabi vajavaid haigeid ja lükkavad edasi plaanilist abi vajavate haigete vastuvõtmise.
Selline situatsioon kujundab väga ka hoiakuid, mille vanema põlvkonna arstide eeskujul võtavad omaks alles õppivad arstid. Suurim saavutus valvekorras on see, kui EMOst õnnestub haige koju saata, sest haiglasse ta vabade voodikohtade puudumisel lihtsalt ei mahu. Paremuselt teine saavutus on haige suunamine mõnda teise haiglasse või osakonda, sest siis ei lähe oma leping lõhki ja tuleb teha vähem tööd, mille eest Haigekassa ei tasu. Selline praktika on otseses vastuolus sellega, mida arstiks õppimine endas peamisena sisaldab - aidata inimest. Hospitaliseerimisvõimaluste piiratus piirab ka arstide väljaõpet, sest haigeid, kelle abil ju praktiline õpe toimub, on üha vähem.
Igivana on jutt, et tervishoiu hinnakujundus on praegu selline, mis sobib ostjale. Haigekassa kui ostja kehtestatud hinnakiri ei taga aga paljuski tegelikke kulusid. Sinna juurde mõeldakse jätkuvalt välja viise, kuidas ei peaks arstiabi osutajale tehtud töö eest tasuma. Näiteks on arveldusperioodiks kuus kuud, mitte terve aasta – see võimaldab kahel korral aastas selleks hetkeks tehtud üleplaaniline töö tasumata jätta ning täitmata lepingumaht nullida.
Mis juhtuks, kui kõik haigekassa lepingupartnerid ütleksid haigekassalepingu üles ja nõuaksid patsientidelt ise oma kulude katmist? Haiged võiksid siis need arved haigekassale kompenseerimiseks saata. Ütlete, et hullumeelsus? Korraks kindlasti, ent ehk sunniks see kutsutuid ja seatuid oma otsuseid tegema. Või on eesistumine piisav ettekääne, et jätkuvalt probleemide lahendamist edasi lükata?
