Selline on sportlaste ja linnaametnike saatus. See aga röövib nii finišitelt kui ka valimispidudelt nende tõsiseltvõetavuse. Jah, praegu sa hõiskad ja naerad, tõstad käed taeva poole ja lööd klaase kokku – aga homme võib-olla annad nutuse näoga pressikonverentsi ja sinu medali või ametikoha pärib see nurgas konutav vaikne mehike, kelle uriin oli laitmatult puhas.

Kellele personaalselt Tallinnas õnne soovida, on veel lahtine. Kapo ja prokuratuur alles uurivad võistlejate „uriiniproove”.

Seega pole ka Tallinnas veel põhjust kellegi kätt suruda. Tõsi, Keskerakonna 40 volinikukohta on tõsiasi, mida ei muuda miski, aga kellele personaalselt õnne soovida, see on veel lahtine. Kapo ja prokuratuur alles uurivad võistlejate „uriiniproove”. Kas kedagi ootab ees kõrge amet või süüdistus, on täpselt sama ennustamatu kui Bingo loto võidunumbrid.

Kas sotsid peaksid Tallinna vindunud linnavalitsusele värsket verd lisama? Mingis mõttes oleks see kindlasti tänuväärne, sest suletud kogukonnas kipuvad lõpuks sündima vesipead. Kuid loomulikult pole mõtet ka lihtsalt niisama pardale hüpata. Kusjuures küsimus polegi niivõrd selles, mitu linnaosavanema või abilinnapea kohta õnnestub kaukasse koguda. Oluline oleks teha lõpp mõnele ilmsele narrusele nagu linnapood, linnapank või linna isiklik telekanal. Kui õnnestuks kasvõi üks neist tobedustest likvideerida, oleks midagi väärtuslikku saavutatud. Muidu pole küll mõtet minna.

Kusjuures see polegi võimatu, ehk on ka arukamad keskerakondlased aru saanud, et pole mõtet raha igasuguse jama peale raisata. Kuid lihtsalt niisama, välise surveta on senistest otsustest kuidagi piinlik taganeda. Koalitsioonileping aga nõuab kompromisse ja selle varjus võib mõne rumaluse olematuks teha küll.