Tõesti valitagu uus president
Sõna „valib” on kirjas meie põhiseaduses. Et inimesed valivad salajasel hääletusel oma südametunnistuse kohaselt. Praegu räägitakse ja kirjutatakse aga sellest, kuidas
kokku lepitakse. Kokkuleppimine on hoopis teine asi kui valimine. Ja südametunnistust pole kokkuleppimiseks eriti vaja.
Kes on Toomas Hendrik Ilves? Kas opositsiooni või koalitsiooni kandidaat? Sotsidel, kes ta eelmine kord üles seadsid, endal puudub parlamendi viiendik, mida presidendikandidaadi ülesseadmiseks vaja on. Ilves leidis toetust Reformierakonnalt, kelle seadusi ta on võrdlemisi kuulekalt välja kuulutanud, ja sai nüüd nädalavahetusel ka IRL-i toetuse. Kogu „Ühtne Eesti” on enne valimisi koos ja poliitika valmis. Saab otsused tehtud ilma rahvast tüütamata.
Lennart Meri täitis presidendi institutsiooni, millel muidu on vähe võimu, suure moraalse sisuga. Rahvaga rääkida ja patustajaid koolipapalikult nahutada – see on üks oskus, mida presidendilt oodatakse. Veel tähtsam on omadus, mida poliitikutel paraku harva esineb: see, et tema silme ees oleks siht, ettekujutus paremast Eestist.
Arnold Rüütli puhul polnud asi hull. Me teadsime, mida ta arvas maaelust. Teadsime, mida ta arvas perekonnast ja rahvuskultuurist. Aga mida me teame Toomas Hendrik Ilvese vaadetest? Olgem ausad, ühiskonnal on praegu hea ettekujutus Kadriorust tervisliku toitumise ja rulluisutamise kohta tulevatest signaalidest. Muuga on asi keerulisem ja süüdi pole selles ainult meedia.
Ilves on olnud tubli eesti keele omandamisel. Paraku on ta sama hästi omandanud siinses poliitikas valitseva mõttelaadi – eliit on kokku kasvanud. Kokku on kasvanud ka erinevad „endised”. Ilves, endine Raadio Vaba Euroopa töötaja, ja Ansip, endine EKP Tartu linnakomitee töötaja, on ühendatud anumate põhimõtte järgi oma nivoo kokku viinud. Kumb on tõusja, kumb langeja?
Kas kõlbab vaid üksainuke?
Presidendi valimine on saanud osaks toimuvast poliitika väljasuremisest. Ja meil oleks justkui ainult üks inimene, kes presidendiks kõlbab. Näete, kõik targad, ausad, lugupeetud ja iseseisvad on otsa saanud.
Pall on Keskerakonna väravas – neile pakutakse varianti minna farsiga kaasa. Enn Eesmaa või isegi Siiri Oviiri väljakäimine ei muudaks midagi. Savisaare parteijüngrite seas ei ole sellist isikut, kes teeks mängu tõsiseks. Tõelisteks presidendivalimisteks läheks alles siis, kui Keskerakonna 21 liiget suudaksid esile tõsta näiteks Rein Taagepera nime.
Ka Venemaal on varsti presidendivalimised. Seal on valijaid kaks. Üks neist on lubanud, et nad istuvad maha ja lepivad kokku, kumb saab presidendiks.
Rahvale ütles ta: ärge muretsege, jääte rahule. Eestis on vahest veidi uhkem poliitiline kultuur. Kuid kas tasub selle üle siiski uhkust tunda, kui veel mõni aasta tagasi oli see meil hoopis teistsugune kui praegu, mil presidendiametisse näikse olevat vaid üksainuke kandidaat?
