Link kopeeritud!

Toidumaitselisest elamusest

 (23)
Toidumaitselisest elamusest
ViineritestFoto: Ilmar Saabas

Olete ehk tundnud nõutust järjekordse innovaatilise toote puhul, mis väidab, et on üksnes juustu- või kooremaitseline? Tööstusliku toidutootmise areng on võtnud meie toidust päris toidu. Ja seda serveeritakse „tervislikuna”.

Kui tootjad eemaldavad toidust rasva ja suhkru, siis selle taga pole tegelikult mitte tarbijate tervisest hoolimine, vaid hoopis tõsiasi, et rasv ja suhkur on kallimad kui nende tehnoloogiline asendamine. Ühest küljest hoitakse kokku tooraine pealt, teisalt võimaldab „tervislikkuse” silt rohkem teenida. Kahjuks kaotab selline toidumass maitse ja elu. Selle peitmiseks tulevad appi emulgaatorid, stabilisaatorid, tärklised ja paksendajad, sekka ka natuke „funktsionaalsust”, näiteks bakterikultuure või vitamiine. Ja läheb jälle.
Me oleme ahnusega harjunud. Viiner ja vorst ei peagi puhtast lihast koosnema. Andestame siis. Aga seda kõike tarbijate huvides tegutsemiseks nimetada on küüniline demagoogia, nagu väidab Rootsi toiduajakirjanik Mats-Eric Nilsson oma bestselleris „Toidudemagoogia: mida me tegelikult sööme”, mis ilmus äsja ka eesti keeles (Tallinn: Stella Borealis, 2011).
Iseenesest kuulub see raamat kergete tõlke- ja toimetamishäiretega probleemraamatute formaati. Lisaväärtuse annab ajakirjanduslik tekst ja värskendamine Eesti näidetega. Erinevalt „hüsteerilistest toidutädikestest” ei huvita Nilssonit ei keskkond ega tervis. Ta on hedonist, keda šokeerib ebakvaliteetne toit ja toidutööstuse küünilised PR-tehnoloogid. Nilssonit ei häiri E-ained, vaid see, et mõnelgi korral ilmub põhikoostisaine, millega toitu reklaamitakse, näiteks maasikas, loetellu alles viimase vagunina hirmuäratava e-ainete rongi järel, moodustades „maasikamaitselisest” tootest vaid 0,06%.
Toidutööstus on tööstus nagu iga teinegi, mille eesmärk on kasvatada kasumit. Tarbijal jääb vaid usaldada turgu, mida kontrollitakse pisteliselt. Kui aastal 2003 analüüsiti Eestis lisaainete määramiseks 574 toiduproovi, siis möödunud aastaks oli riiklik seire kahanenud kõigest 59 proovile.  
Nilssoni raamatust saame teada, et tööstusriikides elav inimene sööb 6–7 kg lisaaineid aastas. Toidutööstuse kulu lisaainetele on 15 miljardit eurot. See on sääst toiduainete baas­ainetelt.

Kõik need loosungid – „värske”, „ehtne”, „mamma tehtud”, „otse talust”, „nii nagu vanasti”…
Need jätavad mulje, nagu oleks memme hoolitsev käsi lisanud leiva sisse kõiki neid 22 jahu parandavat ja kerkimist kiirendavat ainet, mida sealt praegu leida võib. Tööstus loob üha uuemaid tooteid, kuid uute nimetuste andmise asemel kasutatakse vanu sõnu. Miks mitte müüa naatriumvesinikglutamaadi-maitselist vorsti? Või pehkinud kuusepuust ja lehmasõnnikust saadava lisandiga jogurtit vaniljemaitselise asemel (sest just nii saadakse vanilli aseainet vanilliini)?  Tööstusele meeldib rõhutada, et e-ained on looduslikku päritolu. Jah, e-ained eksisteerivad ka looduses, kuid teistsuguses kontsentratsioonis ja kombinatsioonis. Kokkuvõttes on ka toidulauale trügiv nafta looduslik. Kuid keemiliste ainete „looduslik” segu ei suuda petta inimese keele
10 000 maitsmisnäsa.
Värskes kohvis on umbes tuhande kergesti lenduva aine aroome, maasikas 350 ringis. Kuigi tööstuslikud asendajad üha täienevad, puuduvad neil olulised „toonid”. Mõelgem lahustuvale kohvile! Või koduleivale, mis on tehtud vaid kolmest ainest (jahu, sool, vesi) ning mille kõrval maitsevad nii lamedalt need tööstuslikud leivasordid, mille koostisosade nimekiri on pikk. Mida töödeldum ja odavam on toit, seda suurem on tõenäosus, et seal on põhitooraine asemel vett kooshoidvad asendajad.
Kes on Tere uue Natural-sarja jogurteid maitsnud, avastab, et jogurti maitse polegi nii harjumuspäraselt „maasikane” ja värv nii intensiivselt roosa. Toidutööstus on saavutanud selle, et tavatarbija jaoks on tööstuslik intensiivne lame maitse muutumas normiks. Mis on selle põhjus?

Loe veel

Vähem mitmekesisust tõstab tööstuse efektiivsust.
Efektiivsust tõstab, et samu keemilisi baasaineid kasutatakse terves keemiatööstuses. Ka tootmisbaas on sama – eri tootjate toit valmib samades tehastes ja retseptide järgi, vaid müügitekst pakendil on erinev. Üle Euroopa müüakse ühetaolist Golden-õuna ja Conference-pirni. Kus on aga Liivi kollane munaploom ja suislepp?
Kuid mis siis teha? Toidutööstus on harjunud üksikute rünnakutega, sest need mööduvad. Hüsteeriliste tädikeste rünnakud naatriumvesinikglutamaadi vastu annavad põhjuse luua uusi, veelgi paremaid, „E621-vabu” tooteid, kus viimane on asendatud lihtsalt E622-ga. Tööstus teab, et tarbijal valikut ei ole. Ega ka aega protestida, et näiteks hõivata kaupluseid stiilis occupy food street. Oleme ju kõik rohkem või vähem hõivatud, et püsida tarbetute kaupade turule toomise konkurentsis. Olgu selleks siis kinnisvara-, meedia- või teadustooted, mille lühiealisus ja kergesti seeditavus risustab laiemas plaanis õiget maitset.
Mida võiks ette võtta? Kui turvatöötajad teid meelsuse väljendamise eest kaupluse ukse taha tõstavad, orienteeruge ümber sajanditagusele Svenska Hemi tüüpi tarbijate kooperatiividele. Algatused, mis ühendavad väikeseid põllumajandustootjaid tarbijaga, jättes vahele suurtööstusliku nõiakatla, vajavad vaid veel natuke turgutamist. Mis muud, kui et – tarbijad, ühinege!

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare