Lähtepunktiks on mõtteviis, et ühiskonda ei pea reguleerima pelgalt käskudega ja keeldudega, vaid seda saab veelgi tõhusamalt läbi viia ühiste huvide, ühiskondlike vabatahtlike kohustuste ja vastatikuse usalduse abil. Olgugi, et on edusamme tehtud, ei sa siiski öelda, et heade tavade kokkulepe tegelikkuses toimiks? Mis takistab heade tavade rakendumist? Kas põhjus on kohustuste puudumises, kehvas sõnastuses, väheses teadlikkuses või võimaluste ja huvi nappuses ja seda nii ametnike kui ühenduste poolel?

Arvan, et põhjust tuleb otsida hoopis palju sügavamalt, kui lihtsalt administratiivsetest eeskirjadest ja võtetest. Räägime käitumisest, kultuurist, kuidas meie kui kodanikud ja poliitikud suhtume üksteistesse ja kas meil on vastastikust usaldust või mitte. Meie käitumine põhineb suhtumisel ja hoiakutel, mis omakorda paseerub meie põhiväärtustele - eetikale ja moraalile.
Ühiskonna või organsatsiooni kultuuri ja käitumist kujundab juhtkond. Näiteks käitumisest - kuidas juhtkond ees, nõnda ülejäänud töötajad järgi.

Tippjuht on alati, kas ta seda soovib või mitte, eeskujuks. Tema käitumine on eeskujuks, nii nagu lapsele vanemate käitumine. Laps võtab, nagu me teame ja ise kogenud oleme, vanematest eeskuju tegude mitte sõnade põhjal.

Pöördudes Eesti riigi juhtkonna poole võime küsida, kas poliitikud ja nende käitumine, nende eetika ja moraal, on kooskõlas selle tavaga, mida nad ise ootavad ja eeldavad oma kaastöötajatelt ja avaliku elu teenistujatelt? Enne, kui poliitikute käitumine ei ole kooskõlas rahva eetika ja moraaliga, ei teki ka vastastikust usaldust poliitikute ja kodanike vahel. Ei ole erilist lootust ka heade tavade rakendumise või kasu osas. Seetõttu väidan, et poliitikute usalduse tõstmine on üks tähtsamaid ülesandeid Eesti Vabariigis.

Üks võimalus poliitikute usalduse tõstmiseks on näiteks Eesti Demokraatia Uuendamise portaal.