TOIVO KLAAR: Ettepanek: üks ringkond, üks mandaat
Ometi olen kodanikuna seisukohal, et Eesti valimisseadust tuleks muuta, sest kehtiv valimisseadus hoiab võimu ja rahvast liialt lahus.
Tõsi, praegune valimisseadus on meid hästi teeninud ja nagu tõdeb Raivo Vare („Kui midagi on mäda, siis vajab see parandamist” EPL 19.12), oli ta omal ajal omal kohal. Eestis, erinevalt enamikust teistest postkommunistlikest riikidest, on tekkinud küllalt stabiilne parteisüsteem, mis on kindlustanud üpris tasakaalustatud ühiskondliku ja majandusliku arengu. Vähemalt võrreldes paljude teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Eesti erakonnad on mõnedele nimemuutustele vaatamata paljuski samad, kes astusid üles juba 1992. aasta riigikogu valimistel, ja meil ei ole tekkinud projekti- või personaalparteisid nagu näiteks Lätis. Ometi näitas Indrek Tarandi fenomen, et paljud valijad ei ole praeguse olukorraga rahul.
Kuigi praegune valimissüsteem toimib, on ta põhjustanud olukorra, kus riigikogu liige sõltub rohkem erakonna peakorterist kui valijast. Ja see ei ole õige. Rahvasaadik peab ennekõike esindama rahvast ja alles teises järgus erakonda.
Kontor oma ringkonnas
Kui alustasin 25 aastat tagasi Kanadas noorpoliitiku karjääri, sain lähedalt jälgida, kuidas toimib ühemandaadilistele ringkondadele rajatud süsteem ehk valimiskord, kus igast ringkonnast valitakse vaid üks saadik. See süsteem meeldis mulle siis ja meeldib ka praegu. Sellelgi süsteemil on puudujääke, ent see kindlustab tugeva sideme parlamendiliikme ja valimisringkonna vahel. Parlamendiliige, olgu ta sotsialist, liberaal või konservatiiv, teab, et kui ta järjepanu oma valijatega ei suhtle ning nende huve parlamendis ja erakonnas ei kaitse, siis teda tagasi ei valita. Ühelgi Kanada parlamendi liikmel ei tuleks pähe alustada valijatega kohtumisi kuu või paar enne valimisi. Vastupidi, tal on oma ringkonnas kontor, kus ta tihti viibib, et kohtuda valijatega ja olla kursis kohalike valude ja rõõmudega. Seal pole nii jäikasid erakondadevahelisi barjääre, nagu meil kipub olema. Sest Kanada parlamendiliige, ütleme et ta on sotsialist, teeb koostööd naaberringkonnast valitud konservatiiviga, sest neil on ühised huvid, kui parlamendis tuleb arutusele mõni nende mõlema piirkonda hõlmav projekt.
Loomulikult esindab iga parlamendiliige kindlat maailmavaadet ja tema erakondlik kuuluvus mõjutab valijate otsust tema poolt hääletada, aga veel olulisem on, et valijal on teadmine: tal on parlamendis oma mees või naine, kes esindab teda valinud rahvast.
Seda Eesti valimissüsteem ei paku ja sellest on mul alati olnud siiralt kahju. Juba 1992. aasta valimiste eel panin toonases Isamaa valimisstaabis ette, et iga riigikogu liige võiks seada sisse kohaliku kontori, et suhe valijatega säiliks ka pärast valimisi.
Praegune kord seda lähenemist ei soosi. Riigikogu liige ei sõltu meil niivõrd valijaist, kuivõrd eelkõige kohast erakonna valimisnimekirjas ja seega erakonna kontorist. Enam ei ole küll tõenäoline, et riigikokku pääseks 50 häälega, aga peibutuspartide lai kasutamine ja riigikogu mandaatidest loobujate arv tekitab valijas õigustatud tunde, et tema ei kontrolli olukorda, sest niikuinii otsustavad erakonnad, kes riigikogus istub. Ja seda olenemata valijate tegelikest eelistustest.
Raivo Vare teeb mitu olulist ettepanekut valimissüsteemi muutmiseks. Kuid ühte neist suhtun teatud ettevaatusega: saadiku tagasikutsumise võimaluse loomises näen ohtu, et see õhutaks lühiajalise perspektiiviga populismi. See tähendaks, et oma koha napi häälteenamusega võitnud parlamendiliige peaks olema iga hetk valmis oma poliitilise elu eest võitlema. Sellega kaasneks oht, et riigikogus ei tegeletaks pikaajaliste plaanidega – mida me ju soovime –, vaid veel enam populistliku hetkepoliitikaga, kindlustamaks valijate soosingut iga päev ja iga kell.
„Minu oma saadik”
Näen lahendust ühemandaadiliste ringkondade loomises ja peibutuspartide välistamises sellega, et parlamendiliikme lahkumise korral toimuksid tema ringkonnas uued valimised, mis annaksid selgelt otsa valija kätte.
Jah, skeptik võib ka ühemandaadiliste ringkondade puhul väita, et nende rajamine looks soodsa võimaluse demagoogidele, sest keskmiselt 13 000 elanikuga valimisringkonnas (kui jääda 101 parlamendiliikme juurde) oleks parteitul eraisikul praegusest lihtsam valituks saada. Võiks väita, et sellistel parteitutel riigikogu liikmetel oleks parlamendi tööle destruktiivne mõju. Jah, see võimalus on, aga on tõenäoline, et erakonnad paneksid välja just kohapeal tuntud ja tunnustatud inimesed, kes suudavad konkurentsile vastu panna. Kui valijal on valida sõltumatu isiku ja mõne erakonna liikme vahel, kes mõlemad on kohapeal võrdselt tunnustatud, ent kellest üks saab erakondliku kuuluvuse tõttu poliitilisi otsuseid olulisel määral mõjutada, samal ajal kui teine jääks üksikliikmena riigikogus pigem pealtvaatajaks, siis ilmselt otsustab valija erakonda kuuluva kandidaadi kasuks. Seda kinnitab Suurbritannia ja Kanada kogemus, kus sõltumatud kandidaadid harva parlamenti pääsevad.
Kahtlemata vajaksid enne ühemandaadilistele ringkondadele üleminekut vastust veel paljud küsimused. Kuid ometi oleks see üks küllaltki lihtne, ent samas mitte liialt radikaalne viis luua tugevam side riigikogu liikme ja valija vahel. Siis poleks võim, riigikogu ega Toompea enam abstraktsed mõisted, vaid omandaksid „minu riigikogu liikme” näol konkreetse kuju.
Muidugi on Taageperal õigus, kui ta ütleb, et riigikogu on ja jääb oma valijate nägu. Dialoog eeldab kaht poolt: parimgi süsteem ei saa asendada üksikisiku tahet, sest dialoog valijatega tähendab, et valijad tunnevad huvi seadusettepanekute vastu, mida riigikogu liige neile kohtumistel tutvustab. Kui valija sinna ei tule, ei teki keskustelu nii ehk naa.
Kuid praegune süsteem ei soosi põhimõtteliselt kestvat dialoogi. Riigikogu ja võim on väga abstraktsed mõisted, millel pole oma nägu ja millega on juba ainuüksi seetõttu raske dialoogi astuda. Kes ja kus on minu riigikogu liige, kui ma teda vajan? Kui näiteks minu ringkonnas on tekkinud probleem, mis vajaks riigikogus arutamist. Ühiskond on valmis ja ootab muutusi. Ühemandaadilised ringkonnad looksid valija ja valitu kestvaks suhteks paremad eeldused.
Autor on Euroopa Komisjoni esinduse juht. Artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.
