Link kopeeritud!

Tolerastia

 (18)
Tolerastia
EPL

Mõni aeg tagasi küdes avalikus ruumis tolerantsiteemaline debatt, mis oli ajendatud tehnikaülikooli inimõiguste keskuse võrdse kohtlemise kampaaniast „Erinevus rikastab” ning geist usutegelase EELK organisatsioonist väljaheitmisest. Sallivuse-sallimatuse problemaatika jagas erutunud kaasarääkijad kaheks leeriks: Facebook särises, Ekspressi toimetus kärises.

Kuigi ajakirjanduses jagunevad poliitkorrektsete tolerantide ja sallivusskeptikute hääled enam-vähem pooleks, on „tolerantsus” rohujuure tasandil vaata et sõimusõna. Mistõttu on tervislik sallivuse diskursust veidi selgitada.

Sallivuskriitilise leeri eest-kõnelejaks on tõusnud lugupeetud riigikogu kandidaat ja rahvusliku liikumise juhtkuju Martin Helme, kelle reljeefsed väljaütlemised on tekitanud korraliku resonantsi. Härra Helme lansseeris teledebatis selliseid uudis- ja unarsõnu nagu „tolerastia” ja „lodevad värdjad”. „Tolerastia” on irooniline põimiktuletis salliva mõtteviisi ametlikust nimetusest ja homoseksuaalse sättumuse rahvapärasest, pisut halvustavast määratlusest. Siin on väike loogikaaps. Olgugi et tolerantsed inimesed seisavad homoseksuaalsete kaaskodanike õiguse eest võrdsele kohtlemisele, ei pea nad ise kuuluma seksuaalvähemuse hulka. Lõviosa on täiesti tavalised heteroseksuaalid. Mõiste „lodevad värdjad” võiks otsetõlkes tähendada sügava vaimu- või füüsilise puudega isikuid, kes ei viitsi tööd teha. Kuid lodevuse all peab lugupeetud oponent ilmselt silmas, et vastasleeris domineerivad liigselt vabameelsed tegelased, kes ei hooli ühiselu normidest – elavad hedonistlikult iseendale, tarbivad illegaalseid substantse, ei usu jumalat ega täida sõjaväekohustust, hülgavad peresid ja viljelevad ambivalentseid seksuaalpraktikaid. Sõna „värdjad” tähistab ütleja hukkamõistu nimetet isikute kooslusele. Kahtlemata on „tolerastide” leer kirjum kui nende vastas seisev konservatiivide armee, aga julgen arvata, et ka siin moodustavad enamuse igavad pereinimesed ja riigitruud maksumaksjad. Ning ega konservatiivide rinnaaesine päris puhas pole – ajakirjandusest on tihti lugeda, kuidas üks või teine pereväärtustest jutlustav poliitik või kirikumees jääb vahele abieluvälise suhtega või alaealise kuritarvitusega.

„Reeturitest eurosotsid!”

Tolerantsust on rahvuslikult meelestatud teoreetikud sageli kritiseerinud vasakpoolsuses, lausa kommunismimeelsuses („reeturitest eurosotsid, kes on süüdi Euroopa moraalses allakäigus”). Ei tahaks selle paikapanekuga hästi nõustuda. Siinkohal peaks eritlema majanduspoliitilist vasak-parempoolsust ja maailmavaatelist vasak-parempoolsust. Majanduslikul eritlusel – see, kas väärtustatakse madalaid makse ja üksikindiviidi ettevõtlikkust või siis kõrgeid makse ja sotsiaalseid hüvesid võimalikult paljudele – ei ole selles küsimuses erilist tähtsust. Tõsi, poliitilises spektris on võrdõiguslikkuse nõuded seotud 20. sajandi suurte kodanikuõiguste liikumistega, millest paljud on vasakpoolse suunitlusega. Aga sallivusideoloogia on ise võrsunud klassikalisest liberalismist, mis toonitab individuaalsust ja isikuvabadust, ük-sikindiviidi õigust teha seda, mida ta tahab, ja olla selline, nagu ta tahab, kuni ta ei astu sellega kellelegi kannale. Ela ise ja lase teistel elada. Sellega on see pigem parempoolne mõtteviis, mis vastandub konservatismile, mis toonitab kollektiivsetele normidele allumist. Ning süüdistada tolerantseid inimesi kommunismimeelsuses on pehmelt öeldes ebaõige, sest ükski kommunistlik diktatuur ei salli peaaegu midagi, mille pole heaks kiitnud ametlik ideoloogia. Süüdistusi kosmopolitismis ja väheses isamaalisuses võib võtta nii ja naa. Tõesti, rahuaja tingimustes on palju muudki teha kui eestlaseks olemist pidevalt meenutada. Samal ajal ei tahaks ka uskuda, et „tolerastid” on vähem patriootiline rahvas kui rahvuslased, lihtsalt ettekujutus isamaalisusest on mõnevõrra erinev. Kui Gustav Suits püstitas 20. sajandi alguses loosungi „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”, siis tähendas see euroopaliku menta-liteedi ja väärtushinnangute omaksvõttu mitte rahvusliku identiteedi arvel, vaid sellele lisaks. Erinevus rikastab.

Keda sallib sallimatu?

Loe veel

Tolerantsuse kritiseerijate üks meelisargumente on, et sallijad on silmakirjalikud: kui nad nii hirmsasti sallivad kõike, siis peaks sallima ka sallimatust. Põhimõtteliselt see ongi nii. Tahaks Martin Helmele öelda Voltaire’i sõnadega: ma ei nõustu teie seisukohaga, mu härra, aga annaksin oma elu, et te saaksite selle välja öelda. Esiteks esindab see väga olulise osa eestlaskonna arvamust ning teiseks aitab mõtteviiside paljusus edendada ühiskondlikku mõttevahetust. Sallivus lõpeb siis, kui kõlama hakkavad üleskutsed vägivallale. Ma usun, et pogromme rassilisel, rahvuslikul või seksuaalse suundumuse pinnal ei soovi näha ka kõige käremeelsem rahvuslane. Siim Nestor tõi teravmeelse paralleeli: kui sallija peaks olema salliv kõige (näiteks pedofiilia) vastu, siis selle loogika järgi peaks ka mittesallija olema sallimatu kõige vastu. Sa võid küll jälestada juute, needa neegreid ja võõrastada eskimoid, aga see suhtumine ei laiene ju oma lastele, oma vanematele, oma sõpradele. Mulle ka ei meeldi Balti jaamas kooberdavad huligaanid, aga ma olen kaugel sellest, et nõuda kõigi retsi näoga meeskodanike isoleerimist. Kui mustlasrahvusest isik sooritab roimatöö, siis ei sooviks, et selle taga nähtaks kogu rahva geneetilist soodumust. Tolerantsuses on oluline printsiip: sa lähtud konkreetsetest isikutest ja tegudest, mitte ei üldista seda kõigile. Sa ei mõista kohut enne, kui pole süütegu tehtud. Loomulikult ON sallivus valikuline – me sallime muhameedlaste õigust praktiseerida oma kombeid, aga ei talu nende ebatolerantsi teiste vastu või brutaalseid karistuviise. Kui toetame mõtet, et eri kultuurid võivad rahumeelselt kõrvuti eksisteerida, ei tähenda see veel, et peaks toetama kontrollimatut immigratsiooni ja põlisrahva õiguste piiramist sissetulijate arvel.

Tihti peetakse tolerantsust üksikute aktivistide lärmakaks agendaks, millega poliitilist profiiti lõigata. Jah, võrdõiguslikkuse eest võitlevad vahel isikud, kelle tõsimeelne sõjakus võib teha karuteene kogu üritusele. Me kõik teame anekdootlikke lugusid kurjast rootsi feministist, kes annab vastu pead, kui pakkuda talle trammis istet. Europugejalik poliitkorrektne tolerantsusretoorika allub hästi satiirinooltele, à la sotsiaalse sidususe minister. Aga see ei tähenda, et mõtteviis oleks mäda. Kinnisideedega aktiviste leidub ka paremradikaalide hulgas. Olen kuulnud ühest silmapaistvate võõravastaste veendumustega noorhärrast, kes õppis sotsiaaltööd ainult selle eesmärgiga, et lõpuks saada endale unistuste amet – migratsiooniameti väljasaatja. Nagu ka skinheedist, kes käis põhimõttelise järjekindlusega vahtimas lavastust, kus tõmmunahkne näitleja mängis rahvuslikku suurkuju Kristjan Jaak Petersoni, ja kirjutas hiljem internetis krõbedaid kommentaare. Rahustuseks – vähesed sallivus-aktivistid viitsivad käia homoparaadil marssimas, nii nagu vähesed homofoobid viitsivad neid käia munadega pildumas. Enamik väitlusi peetakse köögilaua taga või internetis.

„Tolerastid” ei moodusta mingit ühtset seltskonda, nagu tavatsetakse arvata. Paljud sallivad teise nahavärviga inimesi ja võõrastavad seksuaalvähemusi. Ning vastupidi. Hollandi homoseksuaalist poliitiku Pim Fortyini mõrvas radikaalne muslim, sest ta esines islamivastaste sõnavõt-tudega, pidades islamit peamiseks ohuks lääne liberaalsetele väärtustele (kaasa arvatud homoseksusaalsuse legaalsusele). Ning ka vastandumine pole fundamentaalne. Kuigi ma ei nõustu härra Helme vähemuste õigusi puudutavate seisukohtadega, imponeerivad mulle tema vaated osalusdemokraatiale ja parteivälisele demokraatiale.

Segaverelised krantsid

Martin Helme sõnastab, miks peab Eestimaa hoidma puhta võõrast elemendist: homogeensed ühiskonnad on alati elujõu-lisemad. Ajalugu tõestab siiski, et kõige repressiivsemad on ühiskonnad, kus üritatakse homogeensust jõuga peale suruda. Olgu need ususõjad hiliskesk-aegses Euroopas, kommunistlik Venemaa või natsionaalsotsialismi tõus Saksamaal. Hitler üritas kogu ühiskonda desinfitseerida kõige ebapuhta (juudid, homod, mustlased, kommarid) vastu eesmärgiga rajada ideaalselt homogeenne ühiskond. Paraku on Saksamaa tänapäeval heterogeensem kui kunagi varem. Mulle tundub, et ühiskonnaga on samamoodi kui inimorganismiga – olgugi et reklaamides näidatakse meile, kuidas Safeguardi seep või Toilet Duck tapab kõik koledad bakterid ja loob turvaliselt antiseptilise keskkonna, on tõde see, et liigne hügieen tapab loomuliku kaitsevõime ja nõrgestab organismi. Samamoodi nõrgestab igasuguse heterogeensuse vältimine ühiskonda. Ei tasu unustada, et ka meie, eestlased, oleme parasjagu segaverelised krantsid.

Lõpetuseks veidi  spekulatiivset targutust. Ühes dokumentaalfilmis tõestati inimkatsete abil, et kuigi kõrge testosteroonitasemega alfaisased võivad mõjuda vastassoole seksuaalselt ahvatlevamalt, eelistavad naised pikaajaliste partneritena näha madala testosteroonitasemega mehi. Nood on lihtsalt usaldusväärsemad ja kohanemisvõimelisemad. Klassikalistel mehelikel omadustel nagu tugevus ja paindumatus on järjest vähem praktilist rakendust igapäevases elus. Mitte konkurents ja sõjakus, vaid koostöömeelsus ja tolerantsus annavad eelise hakkama saada. Filosoofiliselt – kui mehelikkus mängib Olemist, st jagab reviire ja kaitseb neid, eristab „meid” „neist”, sõdib, konstrueerib ideoloogiaid ja karistab nendest üle astujaid, siis naiselikkus väärtustab lihtsat ja vahetut Olemist. Inimene, kes annab elu ja kasvatab seda, kes põetab vaevatuid ja lohutab minejaid, ei saa olla sallimatu. Ta peab paratamatult hindama elu kõigis selle avaldumisvormides. Olemine on olemuslikult salliv. Võib-olla on naised sellepärast tolerantsemad?

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare