Ingliskeelsesse maailma pääsemine ei ole aga sugugi nii lihtne. Seal on kirjastamine enamasti koondunud suurtesse kirjastusrühmadesse. Raamatute avaldamine toimub eelkõige müügireegleid silmas pidades ja riski peale enamasti välja ei minda. Riskide hulka kuuluvad ka tõlked väiksematest keeltest. Majanduslanguse tingimustes on aina raskem löögile pääseda isegi uutel inglise keeles kirjutavatel autoritel, kelle raamatute teemadele ei saa suurt müügiedu ennustada. Suured kirjastused on muutunud masinavärgiks, neist on peaaegu kadunud vana kooli kirjastajad ja toimetajad, kellel oli aega autoriga suhelda ja uusi põnevaid ideid katsetada. Autoril võib aidata läbi murda eriti visa ja kõneosav agent, mõnikord ka pime juhus või näiteks praktikant, kelle meel pole veel trükitud materjali laviini all nüristunud. Laekunud tohutust hulgast käsikirjadest läheb enamik otse prügikasti. Aeg-ajalt jõuab lugejateni mõni erakordne edulugu – menuraamatuks saanud käsikiri, mis on sõna otseses mõttes prügikastist välja õngitsetud. Nii juhtus J. K. Rowlinguga, Audrey Niffeneggeriga ja mõnes mõttes ka Stieg Larssoniga. Samal ajal ei kuule peaaegu keegi väga headest raamatutest, mis on avaldatud mõnesajas või tuhandes eksemplaris, seisnud ilma igasuguse reklaamita riiulitel ning vajunud siis unustusse. Heal juhul avastab keegi nad aastakümneid hiljem ja siis võib neist kuulda ka terve maailm. Nii juhtus näiteks ungari kirjaniku Sandór Máraiga, kelle „taasavastas” itaalia kirjastaja ja kirjanik Roberto Calasso. Praeguseks on Máraist saanud üks enam tõlgitud ungari kirjanik.

Tuttavate teemade konks

Suurte kirjastusrühmade teke on toonud kaasa ka selle, et töö on kaotanud hulk vana stiili toimetajaid – kuid pole halba ilma heata. Mitmed neist on leidnud rahastajad, kes on aidanud neil luua uusi väikekirjastusi, ning just need väiksemad kirjastused on huvitatud ka tõlkekirjandusest. Läbimurdeks ingliskeelses maailmas ei piisa ainult sellest, et raamat on omaenda kultuuriruumis hea ja hinnatud. Üks tingimusi, nagu selgus ühest vestlusringist Tammsaare prantsuse keelde tõlkimise teemal, on võimalus seostada uut raamatut lugejale tuttavate teemadega. Nii et uus ei või olla liiga uus ega võõras, sest siis ei võeta seda vastu. Umbes sellises laadis iseloomustused nagu „raamatus on ühendatud Mark Twaini ja Bram Stokeri parimad jooned” või „Dan Brown intellektuaalidele” on üsnagi levinud.

Kui mõnes väiksemas keeles kirjutavale kirjanikule saab juhtumisi osaks lugejamenu, nagu näiteks juhtus Peter Høegiga ja tema „Preili Smilla lumetajuga”, tõmbab ta oma kiiluvees kaasa ka teised oma maa kirjanikud. Taani kirjandus muutus pärast „Preili Smilla” tõlkeedu kogu maailmas väga populaarseks, kuni see elevus ajapikku vaibus. Praegu võib päris kindlasti öelda, et kõige suuremat huvi tuntakse maailmas Põhjamaade kriminaalkirjanduse vastu. Esimesed huviäratajad olid Henning Mankelli romaanid, kuid tõeline buum läks lahti pärast Stieg Larssoni „Millenniumi”-triloogia ilmumist. Huvi lisasid ka lood sellest, kuidas paljud kirjastused olid käsikirja tagasi lükanud ja see lõpuks siiski läbi murdis. Nüüd, mõni aasta hiljem, võib rootsi, norra ja islandi kriminaalromaanide tõlkeid leida väga erinevate maade edetabelitest. Camilla Läckberg, Henning Mankell, Åsa Larsson ja muidugi Stieg Larsson on väga hästi vastu võetud Saksamaast ja Hispaaniast Austraaliani. Just see põhjamaine süngus, kargus ja tumemeelsus, mis näis enne nende tõlkimisele takistuseks saavat, on nüüd muutunud nende veetluseks. Samuti on arvukatesse keeltesse tõlgitud norra kriminaalkirjanike Karin Fossumi, Anne Holti, Jo Nesbø ning Islandilt Arnaldur Indriðasoni ja Yrsa Sigurðardóttiri teoseid. Ja näib, et isu sellelaadse kirjanduse järele ei ole veel otsakorral.

Tõlkijate entusiasm

Millised on siis eesti kirjanduse väljavaated kõige selle taustal? Eesti ja teiste väiksemates keeltes kirjutatud raamatute vastu tunnevad esimese menuraamatu sünnini huvi peamiselt väikesed kirjastused, ülikoolide juures tegutsevad ja luule avaldamisele spetsialiseerunud kirjastused. Tõlgitud raamatute jõudmine müügiedetabelitesse ja kirjanduskriitikute koostatud tähelepanuväärsete romaanide nimekirjadesse on pannud kirjastused otsima huvitavaid autoreid ka sealt, kuhu varem pilk ei ulatunud. Tõlkimise eeldus on muidugi see, et raamatus oleks ühelt poolt piisavalt üldinimlikku ja teiselt poolt paras annus omapära. See aga ei tähenda veel, et säärane raamat tingimata üles leitakse ja seda innukalt tõlkima asutakse.

Skandinaavia kirjanduse laia leviku taga on kindlasti ka sealsete kirjanduse infokeskuste aastakümnete pikkune töö. Huvi tekitamine ja  sidemete loomine võtab aega. Eestis on kirjanduse teabekeskus tegutsenud vähem kui kümme aastat ning viimastel aastatel on see töö hakanud tõesti vilja kandma. Teabekeskuse töö on eriti oluline just selle pärast, et eesti autoritel pole enamasti agente, kes neid esindavad. Ainus erand oli Jaan Kross.

Ühegi maa kirjandust ei ole võimalik levitada ilma tõlkijateta. Tihti on just tõlkija see, kelle entusiasmi tõttu hakatakse ühe või teise maa kirjandust tõlkima. Usaldusväärsete tõlkijate leidmine ja koolitamine võtab samuti väga palju aega ja vaeva. Tõlkimiseks ei ole vaja mitte üksnes keeleoskust, vaid ka vastava maa kultuuri ja ajaloo tundmist. Selleski osas on algus tehtud, eesti kirjanduse teabekeskus on korraldanud nüüd juba mitmel aastal eesti kirjanduse tõlkijatele seminare. Veel parem oleks, kui leiaks toetust teabekeskuse ja Tallinna ülikooli algatus luua ülikooli juurde eesti kirjanduse tõlkimise magistrikursus. Seal saaksid osaleda  juba eesti keelt oskavad tõlkijad ning hiljem oleks võimalik alustada bakalaureuseõppega, mis annaks võimaluse õppida eesti keelt Eesti kultuurikeskkonnas. Praegu toetab eesti kirjanduse muudesse keeltesse tõlkimist Eesti kultuurkapitali all tegutsev Traducta ning selle toetuse olemasolu on kindlasti sageli eesti autori valimi­sele kaasa aidanud. Möödunud aastal tõlgiti eesti autorite teoseid neljateistkümnesse keelde. Eesti kirjandust on hakatud tähele panema. Praegu veel ei saa ka ennustada, kuidas võib mõjutada huvi eesti kirjanduse vastu Sofi Oksaneni raamatute edu maailmas. Kuigi Oksanen on Soome kirjanik, toimub „Puhastuse” tegevus Eestis ja vähemasti huvi Eesti ajaloo vastu on see juba mitmel maal esile kutsunud.

Turist ja kohalik kirjandus

Muidugi ei ole avaldatud raamatute tiraažid väga suured ning võib karta, et need kaovad mujal maailmas raamatukaupluste kirevusse. Kuidas on lugu aga Eestis? Kas Eestisse saabunud turist saaks tahtmise korral aimu eesti kirjandusest? Apollos ja Rahva Raamatus võõrkeelse kirjanduse sisseostmisega tegelevad Nele Hendrikson ja Kristi Siimon ütlevad, et selles vallas on asi viimase nelja aasta jooksul tunduvalt paranenud, kuigi sageli on raamatute kättesaamine üsna raske. Põhjus on jällegi see, et väikekirjastuste toodang sageli suurte hulgimüüjateni ei jõuagi. Ka on raamatute hinnad kõrged. Nõudmine on suurem turismihooajal ning Apollos müüakse kõige rohkem inglise ja saksa keelde tõlgitud raamatuid, Rahva Raamatus aga inglis- ja prantsuskeelseid. Teiste keelte osas on soovijaid vähem. Sellegipoolest püütakse tõlgitud eesti kirjandust kauplustesse muretseda ja loodetavasti aitab sellele edaspidi kaasa kasvav koostöö eesti kirjanduse teabekeskusega. Nele Hendrikson arvab ka, et kunagi võõrkeeltesse tõlgitud eesti lasteraamatutest võiks teha kordustrükke, sest neid küsitakse kõige rohkem.  

Need möödunud aastal 14 keelde tõlgitud nelikümmend raamatut on juba olemas ja kättesaadavad kõigile, kes neid lugeda tahavad. Vägisi kedagi eesti ega mingit muudki kirjandust lugema sun­dida ei saa. Kui me muretseme eesti kirjanduse lugejahuvi pärast, siis tasuks ka mõelda, kui valmis on eesti lugeja lugema teistest väiksematest keeltest tõlgitud raamatuid. 2009. aastal tõlgiti läti keelde seitse eesti raamatut – aga kui palju läti keelest eesti keelde? Kas sellepärast, et läti kirjandus on eesti omast nii palju viletsam, et seda pole mõtet tõlkida? Vaevalt küll. Ja ega Läti pole ainus paik, mille kirjandust eesti keelde ei tõlgita. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et lugu on sama suurema osaga maailmast. Kirjastajad kõhk­levad ja just sellepärast, et lugeja umbusaldab tundmatuid nimesid. Isegi nii väikesel maal nagu Eesti võib väga hea tõlkeraamat jäljetult kaduda, kui sellest keegi kusagil ei kirjuta ega räägi. Aga ei kirjutata ega räägita suuremast osast ilmunud tõlkeraamatutest. Seepärast oleks kena, kui alanud lugemisaastal aitaks Eesti meedia lugejatel neid leida. Lootuses, et mujal maailmas aidatakse leida meie kirjanikke.