Tolstoi viimane retk
Ta oli selleks ajaks ülemaailmselt tunnustatud kirjanik, postuumselt välja antud kogutud teoste maht on sada köidet. Kuulsus küündis kirjandusringkondadest kaugemale: ta oli pedagoog, sõna otseses mõttes rahva õpetaja. Tema mõisa Jasnaja Poljanasse tuldi justkui palverännakule, et saada tõe- ja tarkuse-sõnu, tulid nii lihtinimesed kui ka intellektuaalne eliit, ning seda ka välismaalt.
Tolstoi oli aktiivne ja tegus. Näljaajal tegutses ta märksa energilisemalt kui valitsus. Tolstoi autoriteeti ilmestab ühes Prantsuse ajakirjas avaldatud karikatuur „Kaks Venemaa tsaari”, kus talupojariietesse rõivastatud hiiglasliku Tolstoi kõrval seisab väike kääbus, kelles võib ära tunda tsaar Nikolai II. Tolstoi mõju ei lakanud tema surmaga. Mahatma Gandhi lõi Lõuna-Aafrika vabariigis Tolstoi Farmi, Gandhi jaoks ei olnud ta kirjanik, vaid elu õpetaja, nagu ka Martin Luther Kingile ja tuhandetele inimestele Venemaal ning mujal.
See kõik on teada. Ent seoses Tolstoi surma-aastapäevaga tahaksin peatuda mitte tema suurtel kordaminekutel ja aukartustäratavatel saavutustel, vaid tema läbikukkumistel ja luhtaminekutel. Nende mastaap on samuti muljetavaldav.
Tolstoi läbikukkumised
Tolstoi unistas ausast, lihtsast ja tavalisest elust, kuid tema enda elu oli sellest ideaalist kaugel. Tolstoi entsüklopeediliste teadmiste kõrval peab ära märkima, et ta oli autodidakt. Ta sai koduse hariduse, mis polnud aadliperekondades haruldane. 16-aastaselt astus ta Kaasani ülikooli ida keelte osakonda, näidates sisseastumisel suurepäraseid tulemusi, muuseas „türgi-tatari keeles”. Peagi läks ta üle juurateaduskonda, aga ei lõpetanud sedagi. Hiljem üritas ta sooritada kandidaadieksameid, neist kaks õnnestusid hiilgavalt, ühes kukkus ta läbi.
Peterburis elas ta korrapäratut elu ning tal tekkisid suured kaardimänguvõlad. Peterburist põgenes ta Kaukaasiasse, kus elas kasakate juures ning läbis edukalt sõjaväekatsed. Seejärel sõdis ta mõnda aega Kaukaasias, kuid tema tähtsamad lahingud peeti hoopis Krimmi sõja ajal, kus ta noore ohvitserina ilmutas märkimisväärset vaprust ja juhtimisoskust. Selle eest sai ta hulga autasusid.
Sõdalasekarjäär tundus minevat ülesmäge. Paraku rikkus Tolstoi ise kõik ära, kirjutades oma teadaolevalt esimese ja vist ka viimase luuletuse, millest sai populaarne sõdurilaul ning mis sisaldas hävitavaid ja solvavaid hinnanguid sõjas osalevate väejuhtide pihta. Ta pidi Peterburi naasma ja erru minema.
Selleks ajaks oli Tolstoi juba tuntud kirjanik. Autobiograafiline triloogia, milles ta avas kujuneva isiksuse sisemaailma, tema Kaukaasia jutustused, nt „Kasakad” tõid tuntust ja tunnustust. Kuid tõeliseks läbimurdeks olid „Sevastopoli jutustused”, kus ta näitas sõja pahupoolt läbi lihtsa osaleja sisemaailma. Sellega lõi ta alused psühholoogilisele realismile.
Kirjanduslik edu ja pealinnaelu oma ahvatlustega olid aga Tolstoile sügavalt vastumeelsed. Juba ülikooliajal hakkasid teda köitma Jean-Jacques Rousseau ideed, ent erinevalt oma õpetajast püüdis Tolstoi neid realiseerida ka oma elus. Kinnismõtteks said lihtne abielu, patriarhaalne ja väärikas olme, seda ideaali kirjeldas ta „Anna Kareninas”. Ta tutvus endast peaaegu 16 aastat noorema Sofia Behrsiga, kellest sai suurel määral Kitty prototüüp (nagu Ljovin oli Tolstoi alter ego). Sofia Behrs oli Tolstoisse sügavalt ja siiralt armunud, sünnitas talle 13 last, kirjutas oma käega ümber tema romaanid, kuid nende abielu oli kõike muud kui õnnelik.
Naine pidas Tolstoid haiglaseks erotomaaniks ning oli armukade kõikide naiste peale, kes abikaasa lähedusse ilmusid, kuid eriti nende suhtes, keda ta oli tundnud enne temaga tutvumist (Tolstoi esimene seksuaalne kogemus oli pärisorjast naisega ning Sofia Behrs ei suutnud Tolstoile andestada, et ta ikka veel mäletas seda.)
Ka Tolstois kasvas vastumeelsus naise suhtes. Esiteks ei mõistnud naine tema vaese elu ideaale, teiseks tekkisid naisel konfliktid Tolstoi arvukate õpilastega ning kolmandaks kahtlustas Tolstoi järjest rohkem, et naine on kurjast vaimust vaevatud. Radikaalse russoistina eitas Tolstoi kogu lääne kultuuri ning ennekõike kunsti (vrd ta hävitavat esseed Shakespeare’ist). Ta viis meisterlikkuseni võtte, mida hakati hiljem nimetama võõrandumiseks, ja näitas, kuidas kogu kultuur on võlts ja inimvastane. Paraku pidi see vältimatult käima ka tema enda loomingu kohta ning Tolstoi ütles sellest korduvalt lahti, kaasa arvatud „Sõjast ja rahust” ja „Anna Kareninast”.
Tolstoi kirjutab uue teose, „Ülestõusmise”, mis jäi põhimõttelistelt lõpetamata – romaani, mis nagu polekski romaan –, kuid ka see ei rahuldanud teda. Ta loobub kirjandusest, kirjutab talupoegade lastele lihtsa sisuga ja primitiivses keeles moraliseerivaid muinasjutte. Ka see oli põgenemine.
Väärikas surm
Tolstoil oli ka kindel surma-ideaal: see peab olema vaikne ja väärikas. Oma jutustuses „Kolm surma” kirjeldab ta, kuidas mõi-saproua sureb vaevarikkalt ja tülikalt, samal ajal kui üks talupoeg sureb teistele märkamatult ning lõpetuseks langeb puu –
ja see on kõige ilusam ja väärikam surm.
Tolstoi enda surm aga oli mõistatus, sensatsioon ja skandaal. 1910. aasta oktoobri lõpus lahkus Tolstoi salaja oma Jasnaja Poljana mõisast. Ta tahtis märkamatult kaduda, et veeta elu lõpp kooskõlas oma ideaalidega. Rongis haigestus ta kopsupõletikku ning oma viimased päevad veetis ta Astapovo jaamaülema majakeses, kuhu kogunes tohutu rahvahulk üle kogu Venemaa.
Ka pärast tema surma jätkus konflikt perekonna ja „tolstoilaste” vahel, kes süüdistasid üksteist vastakuti Tolstoi surmas. Boriss Pasternak meenutab tundeid, mis haarasid teda Tolstoi surnukeha nähes: „Toas lebas Elbruse suurune mägi (---)
Tuba täitis hiiglaslik tormipilv
(---) Kuid nurgas lebas mitte mägi, vaid väike kortsus vanainimene.”
Lisaks kõigele oli Tolstoi usutegelane, tolstoilaste liikumise looja. Tolstoi vaated seisnesid radikaalses protestantismis, need väljusid isegi kristluse raamest ja lähenesid budismile. Eriti kriitiline oli Tolstoi õigeusu suhtes, mida ta nii „Ülestõusmises” kui ka esseedes on nimetanud nõidumiseks, ja selle eest ta heideti kogudusest välja. Jääb vaid lisada, et ka tema sajandale surma-aastapäevale pühendasid mitmed vene rahvus- ja õigeusufundamentalistlikud väljaandeid Tolstoi-vastaseid hävitavaid kirjutisi: ta on siiamaani aktuaalne ja ohtlik mitte üksnes kirjanikuna, vaid ka inimesena.
