TÕNIS KÕIV: kokkuhoiust uue kasvuni
Rohkem kui varem räägitakse tänavu kokkuhoiust. Negatiivne lisaeelarve võeti riigikogus vastu jaanipäeva eel. Sügisel parlamenti jõudva eelarvega seoses hinnatakse kokkuhoiuvajadust miljarditesse ja arutatakse-vaieldakse, kust just täpselt kokku hoidma peaks.
Vähem on juttu sellest, et ka järgmise aasta eelarve tuleb miljardeid kroone suurem kui tänavune ehk siis kasvab esialgsetel hinnangutel vähemalt kümnendiku võrra.
Kokkuhoiuvajadust ei vaidlusta keegi. Mõistlikud inimesed, ja eestlased on end läbi ajaloo väga mõistlike ja alalhoidlikena näidanud, kaaluvad enne raha väljaandmist alati põhjalikult, kas konkreetne kulutus on vajalik või mitte.
Olgu siinkohal märgitud, et ka majanduskasvu aeglustumise üks põhjuseid on just sisetarbimise vähenemine. Lihtsalt poes vaadatakse hinnasilte rohkem, tehakse nende järgi ostuvalikuid ja järgitakse rahandusministri soovitust kolmanda teleri muretsemine edasi lükata.
Avalikes väljaütlemistes on nii ajakirjanike kui poliitikute tähelepanu ääremaile jäänud aga teema, mis kokkuhoiukohtadele osutamisest tähtsamgi. Mida teha selleks, et Eesti majanduses algaks uus tõus.
Vajame uusi otsuseid
Üheksakümnendate lõpuaastate seisaku järel panid Eesti majanduskasvule aluse otsused, mille tegemisest varsti juba kümme aastat möödas. 2000.aastal hakkas kehtima ettevõtete investeeringute tulumaksuvabastus, 2003.aastal algas tulumaksureform, mis jätkub praegu üksikisiku tulumaksu alanemisega üks protsent aastas, lepiti kokku ja viidi ellu pensionireform.
Tegemise hetkel olid need Euroopas ja maailmaski uuenduslikud otsused. Meid jälgiti tähelepanelikult ja võeti õppust. Praeguseks ei ole Eesti olukord sugugi ainulaadne. Makse alandatakse kõikjal naabrite juures Venemaast Soomeni ja Eesti ei ole siin enam kõige eesrindlikum. Seda enam on vaja alustatud reformid lõpuni viia, samal ajal uutele alust ladudes.
Ajal kui avalik debatt keskendub arutlemisele kui palju riigiametnikke peaks koondama ja kas ohverdada kokkuhoiuks õpetajate palk või hoopis tasuta koolitoit, kutsun üles tõsisemalt arutlema selle üle, millised otsused tuleb meil täna teha, et majanduskasv jätkuks ja riigi tulud suureneks.
Eraldi olgu öeldud, et maksude tõstmine ja varade müük pole kindlasti jätkusuutlik lahendus. Riigi vara saab müüa vaid ühe korra ja lähiminevikust meenub mitu juhust, kus sellegagi kiirustades valusalt näppu on lõigatud.
Maksutõus on käibemaksuerisuste kaotamise ja aktsiiside viimisega Euroopa Liidu tasemele kahjuks nagunii juba toimunud-toimumas. Seda enam on vaja jätkata tulumaksu alandamisega, mis jätab töötegijatele rohkem raha kätte. Meenutame, et kaheksa aastaga alaneb tulumaks pea kolmandiku võrra 26lt protsendilt 18le. Kõik palgasaajate rahakotti lisandub selle tulemusena aasta arvestuses rohkem kui ühe kuupalga suurune summa.
Rohkem tarku töökohti
Töölepinguseaduse menetlemisse Riigikogus, mis sügisel ees seisab, tuleb suhtuda täie tõsiduse ja vastutustundega. Just tööturu paindumatus on meie majandusarengu üks peamine pidur, mis piirab uute töökohtade loomist ja kammitseb töötajate ümberõpet.
Tõsiselt tasub kaaluda ideed seada sotsiaalmaksule ülempiir nagu on välja pakkunud ettevõtjad. Eestil on võimalik sarnaselt Iirimaa ja Luksemburgiga saavutada edu luues soodsa keskkonna Skandinaaviast, aga ka mujalt pärit investeerimis- ja varahaldusfirmadele.
Nii aitame kaasa majanduse ümberstruktureerimisele, toome Eestisse uusi kõrgepalgalisi nn. „tarku töökohti“, millega kaasnevad uued töökohad ka teenindus-ja kaubandussfääris.
Loomulikult tuleb sotsiaalmaksule ülempiiri seadmisel tõsiselt kaaluda teiste riikide kogemusi, on ju 27st Euroopa Liidu liikmest lausa 17s sotsiaalmaksule erineval moel piirid seatud.
Läbi vajab vaidlemist vajadus tänane sotsiaalmaks kaheks jagada – pensionimaksuks ja ravikindlustuse maksuks. Kas seada mõlemale maksuosale ülempiir, kui kõrgele see seada jne. Tuues täna meist mööda voolava raha Eestisse kasvatame riigieelarve tulusid. See peaks rõõmustama kõiki, kes eelarvest raha saavad, olgu tegemist pensionäride või õpetajatega, puuetega inimeste või päästjatega.
Eraisikute investeeringud, mis tänavu kokkuhoiuhoos endiselt maksu alla jäid, tuleb kiiresti tulumaksust vabastada, et motiveerida inimesi paigutama vaba raha ettevõtetesse, mis loovad meie rahvuslikku rikkust.
Nõustun Raimo Ülaverega, kes 24.juuli Äripäevas toob välja viis põhjust, miks majanduse jahtumine on hea: turuosad jaotatakse ümber, lolli raha osa turul väheneb ning lisandub värsket raha ja ideid, püütakse eristuda, efektiivsus kasvab ning aeg on hea ka õppimiseks ja uute sihtide seadmiseks.
Tasub meenutada vanasõna, mis kinnitab, et suurim oht ei peitu mitte suurtes väljaminekutes, vaid väikestes sissetulekutes. Eelseisval poliitikahooajal tuleb meil teha terve rida otsuseid, mille siht on siht seatud kaugemale, kui vaid järgmise aasta eelarve. Nendest otsustest sõltub, kas Eesti edu lugu saab uue peatüki.
