TÕNIS LUKAS: Läbimõeldud haridusuuendus
Just selle teema on oma hiljutistes artiklites valinud ka Allan Päll („Läbimõtlematu koolireform”, EPL 4.2) ja Jaak Allik („Taastagem maagümnaasiumid”, EPL 10.2). Iseenesest on neiski vaieldud vaid detailide üle, sest asja ennast pole kahtluse alla seatud. Selline üksmeel põhilises pole ime, sest põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise ettepaneku tegi riigikogule ja valitsusele ka Eesti Koostöö Koda ning küllap on kõigis selle liikmesorganisatsioonides asi juba varem põhjalikult läbi kaalutud.
Haridusuuenduse põhialused on kirjas haridus- ja teadusministeeriumis valminud ning valitsusest juba riigikogu menetlusse antud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Tegemist on kokkuvõttes olulisima hariduspoliitilise sammuga pärast 1993. aastat, mil kiideti heaks praegu kehtiv seadus. Kogu seadus hakkab kehtima 2012/13. õppeaastast, seega 20 aastat hiljem. Selle aja peale nõuab aeg hariduselus juba kindlasti muudatusi.
Kõige rohkem on uue seaduse puhul vastukaja leidnud haridussüsteemi ümberkorraldamise sätted. Ükski samm ei ole tehtud ainult kooli kui asutust silmas pidades, vaid lähtudes õppe sisulistest vajadustest. Nii tuleneb ettepanek lahutada gümnaasium põhikoolist nende kahe haridusastme erinevatest eesmärkidest.
Põhikoolis on olulisim jõukohane õppekava suurele enamikule õpilastest, võrdsed võimalused omandada haridus ja kooli suhteline kodulähedus. Gümnaasiumitaseme olemuseks on aga eelkõige õppe kvaliteet ja võimalus teha valikuid eri ainete ja suundade vahel – kodulähedus pole siin enam nii määrav argument. Neist erinevustest tuleneb ka kooliastmete asend selles tasakaalustatult planeeritud tulevikulahenduses.
Gümnaasiumi astumiseks on tulevikus oma sisseastumisnõuded, mida nähakse ette üleriigiliselt, kuid mida iga kool võib vastavalt oma spetsiifikale katsetega täiendada. Kui põhikool ja gümnaasium enam kokku ei kuulu, muutuvad põhikooli astumise tingimused, sest ei ole ju enam põhjust teha katseid esimesse klassi, see tähendab põhikooli astujatele. Omavalitsus määrab igale õpilasele elukohajärgse kooli, kus laps peab koha saama. Kui vanemad soovivad valida mõne muu kooli, on see vabade kohtade olemasolu korral võimalik. Kui valitsus on teinud erandi mõnele koolile, mille õppekavas algab mingi aine õpetamine riiklikus õppekavas ettenähtust varem ning koos jätkavad põhikool ja gümnaasium, võib seal erandkorras ka esimesse klassi astujate kooliküpsust kontrollida.
Meie eesmärk on hoida üleriigilist põhikoolide võrku. Et tugevaid põhikoole oleks võimalik pidada ka väiksemates kohtades, oleme muutnud rahastamismudelit soodsamaks põhikoolidele, kus klassis on 10–17 õpilast. Et vallad saaksid koolipidamisele panustada, kaob omavalitsustevaheline tasaarveldus põhikooliõpilaste eest, kes käivad teise omavalitsuse koolis. Kui vallal endal on põhikool olemas, ei pea ta teiste koolide kütet, valgustust ega muud sellist enam kinni maksma. Pangu vald see raha ikka oma kooli arendamisse – linn võidab sinna tulnud õpilase pealt pearaha ju niikuinii. Seega on eesmärgiks säilitada maakool, sest pärast gümnaasiumiosa tegevuse lõppemist jääb põhikool alles. Nii saame ära hoida väikeste laste ringirändamist.
Tugevad maagümnaasiumid
Põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamise korral võivad alates 2012/13. õppeaastast jätkata peamiselt n-ö puhtad gümnaasiumid. Neis on aineõpetajate koormuse ja õpilaste valikute tagamiseks piisav hulk klassikomplekte, see tähendab vähemalt kolm paralleeli. Miks ei võiks igal maakonnakeskusel olla praeguse Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumiga võrreldav kool? Sellist tugevat maagümnaasiumi peab silmas ka Jaak Allik ja arvan, et tal on õigus: niisugune jõudude ühendamine praeguse killustamise asemel on võimalik nii Viljandis kui ka mujal.
Maakonnakeskusest kaugemates paikades tuleb erandkorras säilitada väiksemaid regionaalgümnaasiume, mille ülalpidamiseks määrab valitsus mitmest omavalitsusest koosnevad gümnaasiumipiirkonnad ja mille asutamine on võimalik piirkonna omavalitsuste koostöös. Kui mõned vallad sellisest koostööst keelduvad, pole mõtet ju arutada ka väga väikeste gümnaasiumiosade maal eksisteerimise võimalikkust, sest siis ei suudeta tulevikus veelgi vähenevat õpilaskonda niikuinii piirkonnas hoida.
Murelikku Allan Pälli julgustan ka edaspidi kaasa mõtlema ja kinnitan, et õpilasrände jälgimine ning vastava transpordikorralduse ja õpilaskodude kohtade planeerimine on üks osa tulevase koolivõrgu kujundamise tööst. Ilma selleta ei saaks vallad tõestada õpilastele regionaalgümnaasiumi vajalikkust ja isegi maakonnakeskused ei saa olla konkurentsivõimelised. Tähtis on ka nii transpordiks kui ka majutuseks raha planeerimine ja just selle teemaga tegeleb regulaarselt koos käiv kooliuuenduse eksperdirühm põhjalikult.
