TÕNIS LUKAS: Lihtne eesmärk – alles jääda!
On küll. Riigikogus kinnitatud strateegia “Säästev Eesti 21” näeb ette lausa neli võrdväärset eesmärki – kultuuriruumi elujõulisus, heaolu kasv, sidus ühiskond ja ökoloogiline tasakaal.
Kui liberaalid ja võrgustiku-ideoloogid saavad pidada kõiki nelja ühtviisi oluliseks, siis konservatiivsest rahvuse-, kodu- ja looduskesksuse põhimõttest lähtujad saavad nende hulgast teha vaid ühe valiku – kultuuriruumi elujõulisus ehk rahva püsimajäämine. Selle kindlustab aga üksnes kõigi vajalike funktsioonide täitmiseks piisavalt suur rahvaarv. Kui rahvas on parajalt arvukas selleks, et moodustada oma löögivõimeline kaitsevägi, on piisavalt tegijaid ka selleks, et panna välja omakeelseid popansambleid – ja vastupidi.
Teiste sõnadega: rohkem lapsi ja rohkem eesti keelt rääkivaid inimesi. Meile on oluline noorte eestlaste juurdekasv, aga ka see, et teiste rahvaste lapsed siin meie keelt räägiksid – nii kindlustavad nad eesti keele ja kultuuri kandepinda. Aga eesti keelt ei pea saama rääkida ainult Eestis. Eesti riigi asi on aidata korraldada asjad nii, et meie keelt õpetataks vähemalt 100 ülikoolilinnas ja teist sama palju meie koolide sõpruskoolides üle ilma. Eesti riigi huvi on toetada ka mujal elavate rahvuskaaslaste kultuurilist kokkuhoidmist (ka Petseri eesti kool tuleb ülalpidamisele võtta, kui see muidu suletakse).
Kui meie eesmärk ei oleks eestlaste arvu suurendada, vaid sooviksime praegust seisu üksnes säilitada, saame tulemuseks hoopis jätkuvalt kahaneva rahvastiku! Kui aga eesmärgiks on eesti rahva püsimajäämise kindlustamine – siis võtkem selgeks sihiks jõuda lähiaastakümnetel 1,5 miljoni eesti keelt kõneleva inimeseni maailmas. Allutagem sellele eesmärgile nii avalikud eelarved kui ka seadused, muu hulgas ka perekonnaseadus.
Laps tähendagu vähem makse
Perede eest hoolitsemise avaliku sümbolina räägitakse nn vanemapalgast. Hea, aga selle mõju lõpeb lapse teise eluaasta algul. Mida pered siis tegema hakkavad? Eriti kui näiteks ühel vanematest ei ole head töökohta.
Lapsekasvatamist muudetakse lihtsamaks igakuise lapsetoetusega. Et see poleks ainult süm-boolne, peaks iga lapse kasvatamise eest olema perel võimalus saada kuus 1000 krooni toetust, mis on mõeldud lapse arendamiseks vajalike kulutuste katmiseks.
Pean väga oluliseks poliitilisi lahkarvamusi põhjustava tulumaksuvaba miinimumi sidumist laste arvuga peres. Isamaaliidu programmiline eesmärk on ühe miinimumi jagu maksuvabastust iga lapse eest kõigile peredele. Eestis on praegu lapsi kasvatavaid leibkondi ligi 195 000, kes kõik oma lastega on ära teeninud riigi ja avalikkuse positiivse tähelepanu!
Praegu on riigikogu menetluses Isamaaliidu seaduseelnõu, mis kehtestaks kõnealuse soodustuse alates teisest lapsest. See eelnõu on leidnud ka valitsuskoalitsiooni toetuse, omalt poolt oleme juba algatanud järgmise eelnõu, mis annaks soodustuse ka üht last kasvatavatele vanematele. Sel juhul oleks täiemahuline tulumaks omamoodi lastetusmaks neile, kel lapsi pole. Aga positiivne – neilt ei võeta rohkem. Neilt, kel on lapsed, võetakse lihtsalt vähem – selle eest, et nende lapsed ehitavad Eestit ja toetavad vanemaid põlvkondi siis, kui praegused töötegijad seda enam vanaduse tõttu ei suuda.
Noored jäävad Eestisse elama ja toovad siin ilmale lapsi, samuti tulevad alati hea meelega koju tagasi siis, kui siinne elukeskkond on parim pakutavatest.
Et hoida oma eluruumi, peame hoidma ära kultuuride konflikti jõudmise siia. Meil pole vaja ettevõtteid, mille töötajaskond tuuakse sisse mujalt. EL-i praegused konfliktid sünnivad osaliselt ka rahvaste soovimatusest oma eluruumi teiste väärtushinnangute tallermaaks jätta. Liberaalne sisserännupoliitika ja suund võõrtööjõu sissetoomiseks halvab meie endi lastele sobiva elukeskkonna ja võib tähendada, et hoolimata sündimuse kasvust väheneb rahvastik ikkagi, sest oma lapsed lahkuvad võõ-ra elulaadi pressingu eest. Seepärast mõelgem sündimuse kasvule lootmise kõrval ka sellele, kuidas neid lapsi endale hoida.
Tõnis Lukas, Isamaaliidu esimees
