Eestistki pole valimised mööda läinud. Vastupidi, sel korral on just Eesti mänginud veidi üllatuslikult valimiste välispoliitika kaardipakis olulist masti. Donald Trump on jõuliselt asunud kritiseerima NATOt, mille sisuliseks garandiks USA on. Trump on samas kinnitanud, et tema kriitika on eelkõige nende riikide suhtes, kes ei täida 2% kaitsekulutuste kohust. Eesti võiks justkui rahulikult hingata, aga kindlasti on ärimees Trump võtnud omale rolli Ühendriigid maailmapolitsei rollist eemale tõmmata. Eestlaste jaoks kulmineerus kogu saaga seejuures sellega, et Trumpi toetaja ja endine Esindajatekoja spiiker Newt Gingrich leidis, et Peterburi eeslinna ehk Eesti kaitseks ta tuumasõda Venemaaga tõenäoliselt ei alustaks.

Trumpi väljaütlemised nii NATO, aga ka mehhiklaste, moslemite, majandusliku seisu, kaubanduslepete, välispoliitika ja muu kohta on alati tekitanud furoori, kuid sümpatiseerivad samas paljudele nii kodumaa publikus kui ka rahvastele üle maailma. Miks? Põhjendusi võib leida nii keerulisemaid kui ka lihtsamaid. Näiteks väidavad filoloogid, et Trumpi kõnemaneer on mõjus, ta kasutab lihtlauseid, meeldejäävaid ja tugevaid sõnu ja kasutab verbe pigem lausete lõpus, mõjudes seeläbi jõuliselt. Oma kõnedega lollitavat Trump ära eelkõige rumalad, vähese haridustasemega inimesed, kes lähevad õnge ilusate lihtlausete peale, mis lubavad Ameerika taas igas mõttes suureks riigiks teha. Ütlesid ju mõned Eestiski, kui EKRE populaarsus tuhinal tõusis ja tõuseb edasigi, et rumalaid lihtsalt hirmutatakse.

Trumpi toetajad pole aga sugugi rumalad ja seda pole kahtlemata presidendikandidaat isegi. Olukorras kus USA riigivõlg on 19,3 triljonit dollarit, on hakatud kriitilisemalt mõtlema selle üle, miks Euroopa Liidu riigid nagu Saksamaa või Itaalia, aga ka teised, ei panusta oma kaitsesse minimaalsest 2%, mis peaks justkui peaks olema kohustuslik. Miks aidata kedagi, kes iseennastki ei aita? Ometi on Euroopa Liidu sisemajanduse koguprodukt ületanud USA oma ja raha peaks olema, lihtsalt seda ei taheta kaitsekulutustesse suunata.

Terror suhkruvatita

Niisamuti on Trumpi kodumaa ja paljuski ka välismaa publikule olnud mõjus kriitika moslemite ja Euroopa Liidu poliitikale pagulaste suhtes. Nii on Trump öelnud sedagi, et Saksamaa ja Prantsusmaa elanikele tuleb Ameerikasse pagulaste ja terrorismi tõttu teha reisimine raskemaks ning need riigid on ise ennast mätsinud jamadesse, kuhu USA kunagi langeda ei tohi. Konfliktides kannatavaid inimesi tuleb Trumpi sõnul aidata seal, kus abivajajad on, rikkad Araabiamaad peavad oma osa tegema ja kontrollimatu piiriületus on rumalus ning ohtlik.

Igapäevased terrorismirünnakud annavad igale Trumpi sõnale kaalu juurde, kinnitades valijatele, et hirm ja ebakindlus pole võetud õhust. Ameeriklased näevad sedagi, et Euroopas endas on valimiseelistused muutunud ja sotsiaaldemokraatlik üliliberaalne maailmavaade on muutunud paljudele jaburuseks, mis ohustab väärtusi, mille järgi oleme siinpool maailmajagu elanud. Parempoolsete jõudude tõus on otsene Euroopas aetava poliitika tulemus, kus tegelikkus näitab end inimestele üht moodi, aga see kaetakse ilusate sõnadega ja arvatakse, et valijatele see sobib. Sugugi mitte ja inimestel ongi kõrini – nii Euroopas kui ka Ameerikas.

Poliitkorrektsusest ja ilusatest sõnadest Trump ei hooli, vaid ütleb seda, mida paljud mõtlevad: et islamit ja terrorismi teineteisest täiesti eristada ei saa, et vähemused, sisserändajad sooritavadki enam kuritegusid, et riigi majandus ongi hukas. Muidugi saab ta nende mõtete eest külge nii rassismi, ksenofoobi kui ka šovinisti sildid, kuid karavan liigub jõuliselt edasi.

Sama või uus?

Viimased küsitlustulemused näitavad edumaad demokraatide kandidaadi Hillary Clintoni ees, keda nähakse senise süsteemi järgmise mutrina, sellisena, kellesuguseid on võimul olnud liiga palju. Samamoodi aga paljud edasi minna ei taha. Trumpile endalegi meeldib kasutada sildistamist ja nii on ta Hillary puhul toonud massidesse ka teadmise, et Crooked-Hillary ehk ebaausa ja autu Hillary puhul pole tegemist muud kui Wall Streeti etturiga ja pankurite sõbraga, kes on sponsoreeritud eliidi poolt.

Hillary on aga vaatamata sellele ja hiljutistele Wikileaksi paljastustele jätkuvalt tugevas konkurentsis. Ta on kindel valik, kellel on palju poliitilist kogemust, keda toetavad tuntud poliitikud, kaasa arvatud muidugi tema abikaasa Bill Clinton – üks armastatumaid presidente, kes USAl olnud on. Samal ajal distantseeruvad paljud vabariiklased Trumpist. Presidendirallil kaasa teinud Ted Cruz sai oma kõne eest parteikongressil kuulda vilet publikust, sest ütles, et valijamehed peaksid valima mitte selle järgi, keda kästakse, vaid seda, kes on tõepoolest sobilikum kandidaat põhiseadust aus hoidma. Vihjates sellele, et Trump seda tema meelest pole.

Eestlastegi jaoks võiks Hillary olla justkui turvalisem valik, sest USA senine välispoliitika ei teeks tõenäoliselt suuri jänesehaake ja jätkuks moraalne ja sõjaline toetus Baltimaadele. Lisaks teab Hillary, kes on Tallinnas John McCainega viinagi visanud, kus Tallinn asub. Seegi on iseenesest juba suur pluss.

Olgu kuidas on, kuid Trump on tegelikult juba võitnud, vähemalt selle, et avanud nii mõnedki silmad. Need, kes võtsid tema kandidatuuri halva huumorina, ja neid oli palju, hoiavad nüüd hinge kinni ega suuda uskuda, mis toimub. Euroopaski vaatavad inimesed põnevusega – ühed naeravad, teised loodavad. Naeravad, sest superriigis tuleks võimule ärimehest ja tõsieluseriaalinäost tola. Loodavad, sest võimule tuleks mees, kes julgeb poliitkorrektsusest kõrvale kalduda ja öelda asju nii nagu ta seda näeb, andes seeläbi tõenäoliselt julgust ka Euroopa valijatele teha oma riikides samm senise alternatiivse poole.