Sotsiaalmeedia kasutajate arv on kogu aeg tõusuteel ning tihti saame väga olulist infot esimesena kätte hoopis sealt. Facebookis on ligi 2 miljardit kasutajat ning see on suurepärane kanal, et suhelda teises maailma otsas elavate sõpradega või saada teada, kuidas läheb vanal koolikaaslasel, keda pole aastaid näinud.

Kuid nagu iga hea asjaga, kaasneb ka sotsiaalmeediaga see teine pool – meeletu infomüra, tüütud reklaamid, kummalised postitused ning erinevad mängukutsed, et saaks värvilised pallid juba kiiremini ritta ning näidata sõpradele, et olen kõrgemale tasemele jõudnud kui sina. Olgem ausad, sotsiaalmeedia kanalid on meile eelkõige meelelahutuseks.

Paljud inimesed kasutavad sotsiaalmeediat igavuse peletamiseks ja sellisel juhul neid ei huvita, kui üks poliitik tuleb ja hakkab telefonis tõsist juttu rääkima ning ütleb mulle, mis on õige või vale. Kuid alati jääb võimalus kerida sõrme või hiirega edasi – meil on sotsiaalmeedias valik, mida jälgida ja vaadata või mida mitte.

Küsin nüüd, kas politsei peab pättide püüdmise asemel otsima ja hindama poliitikute postitusi? Kas on need seotud valimispropagandaga? On see nüüd poliitreklaam? Või kas on siiski tegemist avaliku ruumiga või mitte?

Seadus jääb siinkohal jalgu tehnoloogia arengule ning on aeg uuendada neid seadusätteid, mis puudutavad aktiivse valimisagitatsiooni aega. Politsei tööülesannete hulka ei peaks kuuluma sotsiaalmeedia platvormidest valimispropaganda otsimine või keelamine, vaid meie turvalisuse tagamine.

Samuti leidub keelatud ajal reklaambännereid nii internetiportaalides, ajakirjades kui ka pastakatel, kus politseil on loomulikult raske hinnata, mis lubatud või mis keelatud. Seaduses on augud ning kohati leidub seal pimedat ala, mida poliitikud üritavad enda eelistena ära kasutada. Mõistlik oleks muuta seadus selliseks, et poliitkampaaniaid võib teha ainult üks kuu enne valimispäeva ning siis on kõik võtted (erakondade enda rahakottidest) lubatud. Nõnda oleks meil vähem diskuteerida ning mõelda selle üle, kas mõni poliitik tegi reklaami valel ajal või vales kohas. Sellega jääks lauale vaid kaks varianti – kõik keelatud või kõik lubatud.

Eriti on info takistamine sotsiaalmeedias kaunis keeruline, kuid õnneks inimesed saavad valida, kas ja mida sotsiaalvõrgustikes jälgida. Samuti on nemad need, kes valivad poliitikuid. Seega kõige tähtsam – poliitikud ärge alahinnake valijaid, sest valijad ei ole rumalad!