Just nii suhtub Toompea enamikesse omavalitsustesse. Samal ajal kui omavalitsused hoitakse meeletus vahendite defitsiidis, jagatakse riigieelarvest osale omavalitsustest suuri summasid poliitiliste eelistuste alusel.

Maakera on ümmargune. Toompeal mäe otsas istuvad inimesed arvavad, et tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Huvitav, kuidas nad seda seletavad? Sellega, et Toompea on merest 48 meetri kõrgusel ja sealt näeb kogu Eestit?Osadel mägilastel on haridus ilmselt nii puudulik, et nad ei tea, et maakera on ümmargune ja 48 meetri kõrguselt tervet Eestit ei näe.

Teine osa – need on kavalad dĻigitid – teavad, et horisondi taha ei näe. Ja nad ei tahagi midagi näha. Nad tahavad just raha jagada – anda sinna, kus on omad mehed võimul.

Kas olete kunagi mõelnud, miks on Haapsalus ja Viljandis ehitatud spordihooned riigi raha eest, kuid miks ei ole mitte midagi saanud samal ajal palju suurem Kohtla-Järve? Või isegi 400 000 elanikuga Tallinn?

Ei ole ju saladus, et mägilased on tihti upsakad ja alavääristavad omavalitsuste juhte, tuues omavahelistes juttudes valdadele raha mitte andmise põhjuseks vallavanemate piiratud teadmised ja vaimsed võimed.

Siin peab küll asuma vallavanemate poolele ja soovitama neil saata peeglid mägirahvale. On ju nii, et iga vallavanem saab oma talupojatarkusega aru, et mägirahva 1-miljardiline investeering teise mägirahva, Lasnamäe nõlvale ei peegelda just mägilaste kõrgeid vaimseid võimeid ajal, kui maakoolid karjuvad investeeringute järele. Ja ka teiste investeeringute järele, mida kõige täpsemalt teavad ja näevad just vallavanemad kohapeal.

Kultuuriministeeriumil on oma regionaalpoliitika, haridusministeeriumil oma jne. Nii jääbki järgi üks kurb mehikene – regionaalminister, kel ei olegi oma regionaalpoliitikat. Tegelikkuses ostetakse regionaalpoliitika nime all hääli valimisteks.

Ainus valitsuse liige, kes on teinud viimase aasta jooksul karjääri, kirjutas möödunud aastal, et “riik võiks täielikult usaldada otsustamise kohaliku tähtsusega investeeringute üle igas valdkonnas omavalitsustele“.

Ka see on osutunud vaid mulliks? Kõrgemasse ametisse saanuna ei tee see mees mitte midagi selleks, et omavalitsuste rahastamist korda teha. Parimal juhul lubatakse valimispropaganda raames ühekordset nn toetusfondi suurendamist, millest on sama palju kasu kui Tallinna linnavalitsuse propagandast, mis lubas libeduse kohest likvideerimist vahetult enne sulade saabumist.

Omavalitsused saavad kogu avaliku sektori maksude laekumistest sisuliselt otsustada 20-30% summa ulatuses. Peaksid 50% ulatuses. Väikestel omavalitsustel on sellest tulenevalt absoluutarvus summa nii väike, et parimal juhul jätkub sellest vallavalitsuse töö jätkamiseks. Aga mitte valla arendamiseks.

Rohkem raha omavalitsustele. Suuremate õiguste andmine tähendab ühtlasi ka rohkem otse ja poliitiliselt sõltumatut raha andmist. Aga selleks on vaja teha muutusi seadusandluses. Pange aga tähele: need, kes peaksid seda tegema, kaotaksid ise seeläbi oma võimu. Nii käibki lollitamine edasi – Toompea küll räägib omavalitsustele suuremate õiguste andmisest, aga tegelikkuses ei tee selleks midagi. Või õigemini töötab sellele vastu – pannes omavalitsustele kohustusi juurde nende täitmiseks raha eraldamata.

Mida teha? Kui täna maksab kohalik maksumaksja iga palgakrooni pealt otseselt oma kodukandi hüvanguks 56%, siis see osa tuleks tõsta vähemalt 66%-le. Vähendamata sealjuures toetusfondide kaudu eraldatavat raha. Alles seejärel võiks muu pudi-padi korrastada. See näitaks Toompea sõnade ja tegude ühtsust – omavalitsusele tegelikkuses suurema võimu andmist. See võiks olla esimene samm. Eesmärgiks tuleks seada kogu üksikisiku tulumaksu laekumine kohalikele omavalitsustele. Selliste muudatustega suureneks ka maksumaksja seotus ja huvi kohalike asjade vastu.

Praegune seadus võtab sisuliselt kogu täiendava tulumaksu väikevallalt ära. Nii nagu tulumaksuvabastus tekitab ettevõtetes initsiatiivi investeerida, mitte tarbida, nii tuleb ümber teha toetusfondist raha jagamise reeglid selliseks, et omavalitsustel tekkis tungiv vajadus saada investeeringuid oma valdadesse ja väikelinnadele. Sest nii nagu astmeline tulumaks ettevõtjatele, nii hävitab ka praegune toetusfondi jagamise valem omavalitsuste initsiatiivi.