Link kopeeritud!

TÕNIS SAARTS: Maripuu vitsad nuhtlevad Reformierakonda

 (35)

Enamasti on Reformierakond skandaalidele reageerides üks meisterlikumaid Eesti erakondi: avalikkusele on osavalt ette söödetud mõni muu teema või kui asi on juba väga hull, efektselt ja kiiresti vastutus võetud. Maripuu juhtumiga seoses hüpati aga lausa kahe jalaga ämbrisse. Miks siis nii?

Eesti erakonnad on sisse töötanud ebaõnnestumistele ja skandaalidele reageerimise viisid. Keskerakonna lemmikvõte on ajakirjanduse süüdistamine. Arusaamal, et Eesti meedia on kallutatud, paremale kiiva ja lausa sihilikult Savisaare-vastane, on ühiskonnas lai kõlapind ja sellised süüdistused langevad viljakale pinnasele. Partei kohal hakkab paljude valijate jaoks heljuma märtrioreool ja toetajate vähenemise asemel naudivad keskerakondlased hoopis populaarsuse kasvu (näiteks viimased Tallinna korruptsioonijuhtumid). Sarnast taktikat on üritanud kasutada ka Rahvaliit, kuid see pole kuigi hästi välja kukkunud.

Paremerakondade skandaalireageerimine erineb eelnimetatud erakondadest ühe olulise momendi poolest: nad ei süüdista harilikult meediat. IRL-i firmamärk on nagu Keskerakonnalgi vandenõuteooriad, kuid mitte ajakirjandusega seotud, vaid isikustatumad: Savisaare „kõikjale ulatuv karvane käsi”, koalitsioonipartnerid, kes nende tooli kõigutavad ja nii edasi.

Reformierakond on koos Keskerakonnaga välja arendanud ühe täiuslikuma skandaalile reageerimise mehhanismi. Nagu eespool juba mainitud, tehakse esialgu alati katset ajakirjandusele mõni muu juhtum hambusse anda. Isegi suhteliselt väikse skandaali peale 2002. kevadel lasi tollane peaminister Siim Kallas lendu intellektuaalselt huvitava idee Eestist kui presidentaalsest riigist. Ajakirjandus haaras tänulikult üsna absurdsest mõtteavaldusest kinni ja ilmus arvukalt artikleid, hinnangut küsiti politoloogidelt, arvamusliidritelt... Igal juhul ei jätkunud selle tagajärjel oravate muude äpardumiste kajastami­seks enam leheruumi.

Samal teemal:

Kui uue teema strateegia ei kanna mingil põhjusel vilja, asutakse jõuliselt süüdistama Savisaart või teisi jõude. Hea näide oli kevadine eelarvekriisi esimene vaatlus. Padari patuoinaks tegemine ja Tallinna linna laenudele osutamine riigieelarve miinuse põhjusena ei osutunud sel korral kõige edukamaks. Siiski reageeris ajakirjandus asjale pehmemalt kui tegelikult oleks võinud. Kui aga skandaal juba eos täiesti lootusetu paistab, tehakse kiire ja efektne tagasiastumise käik. Kõigile meenub kohe 2002. aastast Signe Kivi juhtum.

Reformistid panid mööda

Miks tuli siis seekord nii hull äpardus? Esiteks ilmselt ei usutud, et meedia asjale nõnda jõuliselt reageerib. Puudega inimesed pole ju nii suur ühiskonnagrupp, kelle puhul ühiskonna ja ajakirjanduse valulävi oleks ületatud, arvasid parempoliitikud ilmselt. Opositsioonierakondade umbusaldusavaldust loodeti ka näidata traditsioonilises võtmes – populistliku punktivõitmise katsena ja ülereageerimisena. Reformistid panid sellega mööda ja vigadest saadi aru liiga hilja. Viimane piisk avalikkuse karikasse oli pensionide kojukande probleemipundar. Hukkamõistvalt reageeriti ka seetõttu, et majanduskriis on muutnud inimesed haavatavamaks ja empaatiavõimelisemaks.

Ebaõnnestus ka püüdlus asja mõne muu teemaga summutada. Nagu taevast kingituseks sadanud pronksiöö kohtuotsus pakkus kõneainet vaid mõni päev ja peagi oli ajakirjandus taas Maripuu kannul. Jäi vaid üle asuda end kaitsma. Seda aga tehti ilmselgelt mannetult ja viletsa ettevalmistusega. Süüdistada ametnikke ministri tegematajätmistes – see oli isegi Eestis pretsedent. Harilikult kohtame seda sorti retoorikat „head ja targad juhid, kuid pahad ja hooletud ametnikud” idapoolsetes riikides. Kantsleri sümboolne ristilöömine lisas asjale lausa farsilikke elemente. Tõenäoliselt on arukamad oravaparteilased lõpuks hakanud isegi aru saama, millise raginaga põõsasse kihutati. Jõutud on seisu, kus ministri jätkamine toob partei mainele rohkem kahju kui suudab löödud haavu parandada.

Kaotatud on palju. Paljud pensionärid hääletasid eelmistel valimistel Reformierakonna poolt. Neid ei pane ümber mõtlema ainult ebaõnnestunud poliitika, vaid ennekõike arrogantsus ja rumalus, millega oma saamatust õigustati. Reformierakonnal on üldiselt olnud erakonna maine, kes saab valitsemisega üsna hästi hakkama. Ja kui midagi on ka olnud, siis on vigu tunnistatud. Professionaalide partei mainest, kes oskab vajaduse korral ka vastutust võtta, pole nüüdseks palju alles jäänud.

Loe veel

Reformierakond paistab nüüd paljudele järjest ebakompetentsemaks muutuvate ülbete poliitikute seltskonnana, kes iga hinna eest püüab võimust kinni hoida. Kas seda mainet saab veel oluliselt parandada? Võib-olla. Kuid vististi on juba hilja, sest järjest enam tunda andev majanduskriis sulgeb nii mõnegi võimaluste akna ja seda tükiks ajaks.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare