TÕNIS SAARTS: minevikus tuhnimine ei ole poliitvõitluses uus relv
Meenutagem kasvõi nelja aasta tagust Ain Seppiku juhtumit või katkematuid etteheiteid Arnold Rüütlile. Harilikult tuuakse mineviku-kaart välja siis, kui enam konstruktiivsel ja sisulisel pinnal kriitikat ei osata teha.
Ansipile on muidugi tunduvalt raskem külge pookida “endise kommari” imagot, kui mõnele teisele Eesti poliitikule.
On ta ju Pronkssõduri mahavõtjana tõusnud peaaegu rahvusliku kangelase seisusesse. Rahvuslus, julge vene-vastasus ja samal ajal veendunud kommunistiks olek ei käi kuidagi kokku.
Kindlasti näevad paljud Anispi toetajad praegu toimuva taga ilmselget vandenõud, kus tahetakse meelega populaarset peaministrit mustata.
Paljudes võib see tekitada pigem vastupidise reaktsiooni – hukkamõistmise asemel nähakse peaministris poliitilise mudaloopimise ohvrit.
Palju sõltub sellest, mis edasi toimub: kui pikalt antud teema meedia huviväljas püsib, kui veenvaid tunnistusi või argumente esitatakse. Uduste süüdistustega siin palju ära ei tee.
Nii populaarse poliitiku reitingu allakiskumiseks peavad süüdistused olema väga veenvad ja teema meedias üleval üsna pikka aega.
Loodetavasti käivitab antud juhtum ka üldisema diskussiooni teemal, kuivõrd üldse on 21. sajandi Eestis kohane kasutada inimeste nõukogudeaegse minevikule viitamist poliitvõitluse relvana.
Kas ei peaks sedasorti võtted kuuluma pigem eelmisesse kümnendisse ja poliitiline kultuur edasi arenema?
