TÕNIS SAARTS: sisulist laadi erimeelsused tavaliselt valitsusliite ei lõhu
Võimuliitude lõpp saabub siis, kui kogu valitsuse maine on languses ja üks osapool näeb teise paati minekus sobivat võimalust oma hea nägu päästa.
Kui vaadata praegust olukorda, siis ainukeseks alternatiiviks praegusele koalitsioonile oleks IRL-i liit Keskerakonnaga (millesse võibolla kaasataks ka SDE).
Kas IRL suudaks oma valijatele veenvalt ära põhjendada, et viinamüügi keeld ja töölepingu seadus on nii otsustava tähtsusega, et selleks peaks lausa Savisaarega ühte heitma ja rahva seas veel üsna populaarset valitsusliitu lõhkuma? Kahtlen selles sügavalt.
Ka Reformierakonnal on keeruline enda loodud koalitsioonist niisama lihtsalt minema jalutada… Küsimus pole koalitsiooni lagunemises, vaid koalitsioonisiseste jõujoonte ümbermängimises ja valijate häältes.
IRL on taibanud, et toetuse tõstmiseks on vaja neil selgelt Reformierakonnast eristuda. Seni on valijate jaoks mõlemad erakonnad olnud üsna sarnased: mõlemad Pronksiöö “kangelased”, rahvuslikult meelestatud, vene-vastased, parempoolsed.
Reformierakonnale antakse selgelt märku, et esimese viiuli mängimise õigus ei kuulu selles võimuliidus ainult nendele. Seda vähemalt mitte kõigis küsimustes.
IRL oleks võinud vaidlusalustes küsimustes ka astuda Reformierakonna poolele, kuid nad ei teinud seda. Mitte niivõrd maailmavaatest tingituna, kuivõrd soovist end kehtestada ning näitamaks valijatele, et neilgi on oma eripärane nägu.
