„Kas maksab…”

„Maksab!” kinnitab Arno. „Tõnisson, kas sa siis sugugi selle peale ei mõtle, et… Ei, peab rääkima. Mina lähen!”

„Mine siis,” vastab Tõnisson pärast lühikest vaikust.

Ja Arno läheb. Tuksuva südamega ja kikivarbail jõuab ta kooliõpetaja toa juurde, aga ei julge siiski sisse astuda, vaid jääb ukse taha seisma. Arno kaalub mõtteis läbi, kuidas ta õpetajale sellest asjast kõnelema hakkab, see näib hirmus raske olevat. Aga ta võtab südame rindu ja koputab uksele.

„Sisse!” kõlab toast.

Arno astub õpetaja kambrisse. Koolmeister istub laua taga ja töötab.

„Noh, mis sul siis on?” küsib ta lahkelt.

Arno neelatab. Nüüd peab ta kõnelema, nüüd kohe!

„Tõnisson oli see, kes kirikumõisa poiste parve jõepõhja laskis!” pomiseb ta viimaks.

„Ah sedasi…” ütleb Laur vaikselt. „Miks ta ise ütlema ei tulnud?”

„Tõnisson häbenes,” seletab Arno. „Ma rääkisin küll, et kui sul seda parve põhja laskmist tööraamatus kirjas pole, siis tuleb ise rääkima tulla, muidu sa kaotad tulevikus pensionis, aga kus tema. Noh, ja siis ma tulin ise. Parve uputamine on ju suur töö, oleks päris ebaõiglane, kui seda arvesse ei võetaks.”

Kui sul parve põhja laskmist tööraamatus pole, tuleb rääkima tulla, muidu kaotad tulevikus pensionis.

„Tubli!” kiidab Laur. „Aga sa ju tead, et seaduse järgi peab olema kaks tunnistajat.”

„Köögitüdruk nägi ka pealt, kuidas Tõnisson seal mässas.”

„Ah soo, siis on korras!” kiidab Laur ja märgib midagi oma paberitesse. „Soh, võid oma sõbrale öelda, et parve põhja laskmine on kirja pandud. Tõnisson võib oma pensioni pärast muretu olla.”

Ta ringutab.

„Küll on palju rabelemist nende tööraamatutega! Lible on enda oma purjuspäi ära kaotanud, meie köstriga peame nüüd minema talle tunnistajateks. Rätsepmeister Kiirel viisid rotid tööraamatu ära – mine aga jälle ja tunnista! Kas sina, Arno, oled oma tööraamatu ära andnud?”

„Muidugi.”

„Sa oled hea poiss, Arno.”