Tõnu Kurissoo: reostuse lahjendus ei ole lahendus ehk Baikali tselluloosikombinaadi hoiatav näide

19. juunil Eesti Päevalehes ilmunud hüdrogeoloog Andres Marandi artiklis „Tselluloositehas saastab? Muidugi saastab. Aga mitte nii palju, et kõik on uurimisetagi selge” toodud arvutused on õiged. Kuid saasteainete ökoloogilise mõju hindamiseks ei piisa piirnormide teadmisest, vaid tuleb vaadata ka reaalseid hoiatavaid näiteid mujalt

Üks selliseid oli Baikali tselluloosikombinaat, kus tootmist alustati 1966. aastal hoolimata mitmete teadlaste ja ühiskonnategelaste hoiatusest. Baikali äärse tehase rajamise vastaseid süüdistati ebakompetentsuses ja patriotismi puudumises.

Baikali tehase toodanguks planeeriti aastas 200 000 tonni viskooskiudu. Selle käiku laskmisele ei järgnenud sellist räiget reostust ja kalade suremist nagu 1938. aasta augustis Jägala jõel Kehra tselluloositehase käivitamisel. Baikali tehase reoveed puhastati mitmeastmeliselt bioloogiliselt ja keemiliselt, järelpuhastina toimis biotiikide kaskaad. Tollel ajal oli sealne puhastussüsteem parim maailmas ja siiani üks parimatest. Lisaks organiseeriti Baikali järve ökoloogiline järelvalve.