Kuid miks räägime usust juhtimise kontekstis? Kogemus või tunne, millele me toetume on sageli see, millesse usume. Firmajuhid on need, kes peavad süstima usku töötajatesse. Nad on ka need, kellel peab kõige viimasena, kui ei ole ühtegi võimalust, olema usku. Mida kõrgemale hierarhias minna, seda üksildasemaks läheb.

"Et luua väärtust firmas, tootes, teenuses, siis väärtustena töötavad üldiselt ainult need väärtused, mis lähevad inimesele korda, millesse nad usuvad. Üks asi, millega inimesed on kimpus: maailm toimib teistmoodi, kui nad uskusid. Uskumused on ennekõike emotsionaalsed. Me oleme emotsionaalsed olendid. See on tunde küsimus. Usu küsimus," ütles Lehtsaar.

"Uskumuse tõepärasus - võib uskuda ka illusioone, kuid see on iseloomulik fanatismile, diktatuurile. Need uskumused kipuvad purunema, kuid samas aitavad nad elada."

"Ohtlik on jääda kinni ühte maailma. Suhtlemine erinevate maailmatega aitab usku näha avaramalt ja paindlikumalt. Ühelt poolt on vahva, et igaühel on oma tõde, aga sellel on ka oht - see ei ühenda. Marju Lauristin ütles, et kui laulva revolutsiooni ajal hoidsime käest kinni ja laulsime koos, siis praegu oleme me käest lahti lasknud. Kas peale laulupeo ja venehirmu ei olegi me midagi muud ühist leidnud?" arutles Lehtsaar.

"Kui organisatsioonis sureb usk, tekib külma konflikti õhkkond."

Lehtsaare juhtimisuskumused:
Tõde võidab.
Me oleme nii suured, kui suur on see, millele me pühendume.
Alguses on eneseteostus, pärast tuleb teenimine.
Mida kõrgemal tipus, seda suurem on üksildus ja seda rohkem on tarvis usku.