Tõnu Lehtsaar: Nõukaajast minus ja minu ümber
Pean oma põlvkonda rikkaks põlvkonnaks. Mitte kõigile ei ole antud näha suhteliselt lühikese aja jooksul nii palju ühiskondlikke muudatusi. Alguses oli kommunismiusk, siis perestroika, selle järel Nõukogude Liidu lagunemine, vabadusliikumine, iseseisvus, riigi ülesehitamine. Nüüd oleme NATO ja EL liikmed. Keegi ei tea, mis homme hakkab toimuma.
Tahes-tahtmata hindan täna toimuvat oma varasema elukogemuse kaudu. Paraku minu jaoks dialoogivõimeliste inimeste hulk ühiskonnas väheneb. Lapsega, kes koolist tulles küsib, kumb oli enne, kas veneaeg või kiviaeg, ma kõike arutada ei saa.
Ühel juhtimiskonverentsil kuulsin, et küpse juhi tunnuseks on oma juhtimispõhimõtete ja -filosoofia väljakujunemine. Keskea üks võlusid on, et inimesel kujuneb välja oma uskumuste süsteem. Uskumused (belief) on kellegi väited tegelikkuse kohta. Tunnetatud subjektiivsed arusaamad, mille kaudu mõistame ja mõtestame oma maailma.
Olen hämmastusega vaadanud, et paljud minu uskumused on seotud mu nõukaaja taustaga. Olin toonase võimuga pahuksis, aga võisin sellest ajast palju õppida. Minu elukogemuses ja uskumustes saavad kokku kõik ajad, milles olen elanud.
Ühiskond on nagu rong, milles inimesed sõidavad erinevat klassi vagunites. Ühiskonna muutudes tuleb paljudel vagunit vahetada. Olen vist alateadlikult kade nende peale, kes sõidavad igas ühiskonnas esimeses klassis.
Teiselt poolt, alati on võimalik iseendaks jääda. Ühiskond püüab inimest kujundada oma näo järele. Suured on need, kes suudavad ühiskonda muuta. Vahel kasvõi lihtsalt mitte nõustudes.
Ogarus ei juurdu ilma jõuta. Inimesed ei usu valet vabatahtlikult, neid tuleb selleks sundida. Kui suhtekliima hakkab sõgedust toetama, siis võivad kahe peaga nisu ja sooneutraalsed inimesed rahus sirguda. Vastupanu on murtud.
Nooruses kujunenud mõttemustrid on püsivad. Näiteks ma tean, et tolliametnikke Berliinis või New Yorgis pole vaja karta. Siiski on mul mundris inimest nähes ikka hirm, et ta röögatab a võ kuda, molodoi tšelovek? Uus põlvkond ei saa sellest aru, sest mida siin peljata?
Keelteoskus on koostöö eeldus. Mäletan arvukaid üleliidulisi konverentse, kus koos teiste baltlastega kirusime vene keeles nõukogude võimu. Vaatan täna haletsusega neid oma vene ja ameerika sõpru, kes räägivad vaid üht keelt ja tahavad, et maailm oleks ka nende meelt.
Õigus süüdistada on neil, kes ise on katsumustes vastu pidanud. Mina valetasin teadlikult teadusliku kommunismi ja -ateismi eksamitel. Tunnen, et mul pole õigust näidata näpuga neile, kes tegid kõrgetes ametites julgeolekuga koostööd või murdusid ülekuulamistel. Ma pole seal olnud.
On hingehaavu, mis ei parane kunagi. Ma ei saa kunagi lahti ebakindluse tundest, milles elasin üliõpilasena. Olin KGB-ga usu pärast pahuksis ja ma polnud ühelgi päeval kindel, kas homme olen üliõpilane. Täna professorina olen ülitundlik poliitkorrektsuse ja mistahes vasakliberaalse surve suhtes.
Edasi saab minna siis, kui on eesmärk. Nõukaaja suur teene oli, et me teadsime täpselt, mida me tahtsime. Soov saada vabaks oli selge ja võimas. Täna me ei tea, mida tahame. See, mis on paljude jaoks edasi, on minu jaoks tagasi, ja vastupidi.
Mõnda asja ma isegi leinan nõukaajast taga. Üheks näiteks on autoriteeditunne. Lapsevanem, kooliõpetaja ja juht olid autoriteedid iseenesest. Täna öeldakse, et lugupidamine tuleb välja teenida. Lugupidamatus ja ülbus kipuvad normiks, mitte erandiks. Vahel tundub, et me ei ole täna enam autoriteedivõimelised. Miks peaks n-ö tõejärgses suhtelisuses veel üldse kedagi kuulama või kellegi järele koonduma?
Teine asi, mis on kusagile kadunud, on teaduskraadi ja võib-olla üldse hariduse prestiiž. Omaaegne kandidaadikraad oli tunduvalt mainekam kui tänane doktorikraad. Väide, et ise magister, aga tööd ei leia, on varjatud etteheide koolitatud äpule. Ilmselt on hariduse ja harituse mõisted omandamas uut tähendust.
Kurjal on mitu nägu. Ma arvan endiselt, et kommunism on kuri ideoloogia. Kurjaks tegi selle asjaolu, et inimesed olid sunnitud valet uskuma. Ka relativism on minu arvates kuri ideoloogia, sest eitatakse tõe olemasolu. Nõukogude Liit ja Euroopa Liit on vaid ühed nende ideoloogiate kehastused. Neil kehadel on sarnane kihk karistada teisitimõtlemist.
Elame heitlikul ajal. Võib-olla pöörab veel minu eluajal ajalugu oma pildiraamatus järgmise lehekülje. Tahan, et lastel hästi läheks, et nad õpiksid ajast, milles nad elavad. Tahan, et nad oleksid hoitud kurja eest. Tahan, et mu lapsed oleksid õnnelikud.
