Link kopeeritud!

TÕNU ÕNNEPALU: Ebaratsionaalne maa

 (74)

See viimatine haldusreformi plaan oli vist mõeldud rohkem ilusa jutu ja valimiste-eelse tõmbenumbrina, sest kuidas muidu võidi maha vaikida üks piinlik asjaolu: nii radikaalse haldusmuudatuse ausaks läbiviimiseks tuleb muuta põhiseadust.


See tähendab, on muidugi võimalik ka nii-öelda avar tõlgendamine. Ja põhiseaduse kohaliku omavalitsuse absats on kaunis ebamäärane. Aga ega ta nüüd nii ebamäärane ka ei ole. Ma jääksin siiski selle juurde, et põhiseaduse sätted tähendavad midagi. Et kui seal on kirjas, et kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad, siis sõnadel „vald” ja „linn” on seal ka mingi mõte. Lehm pole siga ja maakond pole vald.

Sest kui juba avaralt tõlgendada, siis miks mitte veel avaramalt!  Teadlased olevat välja arvutanud, et alla 21 000 elanikuga (milline täpsus!) omavalitsus pole jätkusuutlik. Aga kas alla, ütleme, nelja miljoni elanikuga riik on jätkusuutlik? Seda peaksid meie ja välismaa teadlased alles uurima. Kui selgub, et siiski pole, saaks põhiseadust avaralt tõlgendades nimetada kogu Eesti Eestimaa vallaks ja liita see näiteks Lätimaa vallaga. Isegi rahvahääletusega poleks vaja vaeva näha!

Ah et teenus jääb Riias kaugeks? Aga Tallinna ja Tartusse võib ju moodustada osavalla teeninduspunktid. Kõike saab, ainult head tahtmist on vaja.

Kuigi selle kuulsa „teenusega” on üldse natuke segased lood. Mina küll ei oska öelda, mis teenuseid need valla- ja linnavalitsused siis nii väga osutavad. Tõsi, maal on side, juuksur ja saun küll vahel omavalitsusega samas majas ja saunateenust osutab tõesti vald: korra nädalas, kaks tundi naiste, kaks tundi meeste. Aga on see põhiline? Kas ehitusloa väljaandmine või sellest keeldumine on teenuse osutamine? Ma saan nii aru, et see on ikka võimu teostamine. Omavalitsused on valitsus-, mitte teenindusasutused.

Mäletan, kuidas omal ajal, kui külanõukogud nimetati ümber valdadeks, üks Hiiumaa vanaproua imestas seda uudist kohalikust lehest lugedes: „Ah et vallad tehakse tagasi! Ei tea, kas siis vallavaesed tulevad ka tagasi?”

Tema oli sündinud 1910. aastal ja mäletas veel tsaariaega, kui vallavaene käis talust talusse. Vallavaene olnud üks kole habemik vanamees, istunud neil kodus nurgas ja sülitanud ühtelugu põrandale. Tema kartnud seda vallavaest.

Nüüd tagantjärele tundub, et vanaproual oli rohkem õigus, kui ta ise ehk arvaski. Sõnad pole sugugi nii süütud. Tulid vallad, tulid ka vallavaesed, kuigi sündsustundest neid nii enam ei nimetata ja majast majja nad ka ei käi. Ja kui aus olla, siis ega vaesus ja vaesed tulnud maale valdade pärast. Tulid, sest elu maal muutus järsemalt kui linnas, vanad majandusstruktuurid kadusid päevapealt ja uusi eriti asemele ei tulnud. Ja kõik inimesed ei kohanenud nende äkiliste muutustega. Ja kohanemine tähendas ja tähendab kõige sagedamini lahkumist: olgu maalt linna või hoopis teisele maale.

Õigupoolest võikski enne mis tahes reformi seda asja natuke uurida. Mulle on küll selline mulje jäänud, et ei riigivalitsus ega omavalitsused tea õieti sedagi, kus inimesed tegelikult elavad. Valdadel on küll hingekirjad elukoha registreerimise alusel, aga kes maal elab, see teab, et külas, kus vallakirjade järgi elab 150 inimest, võib tegelikult elutseda ainult 50. Ülejäänud on suvilaomanikud, välismaale või linna läinud või kes teab, kus nad kõik on.

Neid kadunud hingi ei too külasse või alevisse tagasi ükski haldusreform ega ka selle tegemata jätmine. Üleüldse, kas mitte ei tähtsustata seda haldusreformi asja natuke üle? Kas pole see nagu kadunud võtme otsimine lambi alt, sest seal on valgem? Halduskorraldust tahetakse muuta, sest see on asi, mida saab muuta, olgu jõu või meelitamisega. Aga kui palju muudab see muutmine tegelikku, igapäevast elu?

Aleviku proleedid

Ainus liitumine, mis maal midagi märgatavat muutis, oli liitumine Euroopa Liiduga. Midagi sellest rahast jõudis lõpuks ka maale. Umbrohtu ja lagu jäi nagu vähemaks. Kuigi põllumajandustoetused puudutavad vaid väga väikest osa maainimestest, sest tänapäeva maainimene on pigem alevikus elav tööline, proleet. Aga maast räägitakse ikka, nagu oleksid veel õitsvad kolmekümnendad, kui põldu hariti hobusega.    

Loe veel

Ka omal ajal, kui põhiseadust tehti, jäid teatavasti peale isamaalased ja väliseestlased, kelle ideaaliks oli vana Talu-Eesti taastamine. Selles vaimus tehti ka halduskorraldus ja kirjutati see lausa konstitutsiooni: et murda „punaparunite” ja teiste endiste võim. Kuna rajoonikeskused olid tollal valdavalt nende endiste käpa all, siis loodigi uus kohalik võim peaaegu tühjale kohale, valda, rajoonitasand aga likvideeriti hoopis. Nüüd siis tahavad samad isamaalised jõud selle olukorra täpselt pea peale keerata: kaotada vallad ja taastada rajoonid!

Eestiaegse administratiivjaotuse (valdade) mõnesugune taastamine muidugi ei taastanud eestiaegset elu. Ka mitte mõnesugusel määral. Talu-ideoloogial polnud majanduslikku põhja all ja maaelu läks omasoodu sinna, kuhu ta läks, ilma et ükski poliitik või poliitika seda väga palju suunata oleks suutnud.

Tegelikult ei hakanud ka „lihtne” ühetasandiline haldussüsteem kunagi päriselt sellisena toimima. Maavalitsustest, mis peaksid olema lihtsalt valitsuse järelevalveasutused, kujunesid ikkagi mingid pseudo-munitsipaliteedid, sest on hulk elulisi asju, mida on mõistlik ajada ja valitseda pigem nii-öelda rajooni- kui külanõukogu tasandil.

Unistus Talu-Eestist

Samas on ka hulk asju, mida on mõistlikum otsustada ja hallata nimelt alevi või linnakese piires, sest kedagi teist need asjad lihtsalt ei puuduta ega huvita. Ka on vallad, mis alguses olid ju sageli päris armetud, ennast nende aastate jooksul siiski üles ehitanud, on kujunenud mingi arusaadav kohalik valitsemise ja võimu süsteem. Inimesed on selle korraldusega, mis ehk polegi kõige ratsionaalsem, ära harjunud. See pole sugugi nii ebaoluline. Radikaalselt teistsugune süsteem nõuab harjumiseks ja töölehakkamiseks jälle hulga aastaid. Enne kui elu hakkab paremaks minema, läheb ta halvemaks. Või pigem lihtsalt omasoodu, nagu ta Eesti „provintsis” viimased kakskümmend aastat on läinud: vaikse hääbumise ja lagunemise teed, kuigi on muidugi optimistlikumaid näiteid.

Sest kas õieti on ebaratsionaalne maa halduskorraldus või on „ebaratsionaalne” pigem see maa ise, tema asustusstruktuur, külade, alevite ja väikelinnade võrgustik, mis on välja kujunenud hoopis teistes oludes kui need, mis valitsevad praegu? Nii mõnigi maa-alev tekkis kunagi kitsarööpmelise raudtee jaama juurde. Raudtee on ammugi kadunud, aga alev püsib ikka ja keegi ei tea õieti, miks inimesed just seal peaksid elama. Või siis tekkis kirikualevik ümberkaudsete talude teenindamiseks, oma koorejaamade ja koloniaalkauplustega. Aga kui pole enam talusid ega kirikuskäijaid taluinimesi, siis hingitseb alevik heal juhul õmblustsehhi ja saeveski najal, need aga omakorda sõltuvad rahvusvahelisest konjunktuurist…

Jah, ideaalid pole veel tegelikkus: nii nagu ei teostunud omaaegne väliseestilik-isamaaline ideaal põlisest Talu-Eestist, nii pole teostunud ka Jüri Mõisa ultraliberaalne ideaal lõputult rikastuvast Suur-Tallinnast. Elu käib pigem mingit keskmist rada. See hääbuvate külakeste, perspektiivitute alevike ja mõttetute väikelinnade muster, mida me oleme harjunud pidama Eestiks, ei kao vist siiski veel niipea kuhugi. Nojah, õnneks vist. Ja sellise „ebaratsionaalsuse” haldamine ei saa vist olla üliväga ratsionaalne, nii kurb kui see ka pole.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare