Kuid suurte tsüklite sees on väikesed. Selle ala asjatundja Emmanuel Le Roy Ladurie, kelle monumentaalse “Kliimaajaloo” esimene köide sel suvel Pariisis ilmavalgust nägi, räägib juba täie veendumusega “väikesest jääajast”, mis kestis 14. sajandi algusest 19. sajandi keskpaigani. Ilmad olid siis keskeltläbi jahedamad kui enne ja pärast seda. Suved kippusid olema külmad ja vihmased. Tuli ette talvi, kui koguni Rhone’i jõgi ja Veneetsia laguun kinni jäätusid.

13. sajand oma püsivalt soojade, päikesepaisteliste suvedega oli olnud ühtlasi keskaegse tsivilisatsiooni õitseng. Rahvastik kasvas, hariti uusi maid, Saksa ordurüütlid jõudsid eluruumi otsingul koguni Soome lahe kallasteni, islandlased koloniseerisid Gröönimaa ranniku. Järgmised sajandid korrigeerisid neid saavutusi. Prantsusmaa rahvaarv langes 20 miljonilt pikaks ajaks 10 miljonile, Gröönimaa eurooplastest asukad surid lihtsalt välja.

Mäda suvi tõi nälja

Isegi hullemad kui külmad talved olid lühikesed, vilud ja märjad suved. Üks selline “mäda” suvi, nagu ta tänavu, tähendas keskajal automaatselt toidupuudust, vahel ka nälga. Sest inimeste peamise toidubaasi moodustasid teraviljad. Meie teraviljad on aga pärit kuivast Lähis-Idast. Kui tänavu peaks ka august tulema vesine, jäävad Eesti põllumeeste teraviljasaagid kehvaks, kuigi viljad võivad seni olla hästi kasvanud. Vili lihtsalt mädaneb kõrrel või maas.

Tõsi, kui ka meil saak ikaldub, siis saab ju Euroopast vilja sisse vedada. Ja isegi kui Euroopast ei saa, siis saab Ameerikast või Austraaliast. Selle taustal võibki Euroopa põllumehi poputav toetustepoliitika täiesti üleliigne tunduda. Võib-olla ta osalt seda ongi. Aga võib-olla ka pole.

Keskajal näiteks oli hinnapoliitika tõesti liberaalne ja mingist riiklikust (kuninglikust) varude soetamisest ei saanud rääkidagi. Mis tähendas, et igale vähegi liiga “mädale” või liiga põuasele suvele järgnes automaatne leivahinna tõus. Halvematel aastatel võis see olla isegi kolme-neljakordne. Kui järgmine saak oli hea, siis hinnad kukkusid. Ikalduse-näljahädad puudutasid kõigepealt vaeseid, kellel polnud raha kaks korda kallima leiva ostmiseks ja kes elus püsimiseks naerist ja kapsajuurikatest ilma soolata suppi pidid keetma (sest ka soola aurutati päikese käes).

Esialgu olid riigivõimud selliste hädade ees abitud. Kuninga kogutud maksudest piisas vaid sõjapidamiseks ja toreduse jaoks. Sajanditega õpiti küll üht-teist ette võtma, aga eriti karmidel aastatel jäi riigivõim looduse ees abituks. Samas kasvas rahva seas arusaamine, et riik peab vähemalt midagi ette võtma. Ja kuigi Louis XVI valitsus suutis 1780. aastate vihmaste ja külmade suvede tagajärgede vastu võidelda päris hästi, ei piisanud ka sellest. Leiba nõudvad naised marssisid Versailles’sse ja me kõik teame, mis sellest tuli. Kuningas kaotas pea ja Euroopa sai endale Napoleoni kaela. Kõik tänu paarile liiga vihmasele suvele ja külmale talvele. Kui natuke liialdada.

Sõja- ja näljahirmu laps

20. sajandi kliima on Euroopa põllumehi üldiselt soosinud ja näljahädad või toidupuudus on siin olnud kas kunstlikult tekitatud, nagu Stalini Venemaal, või sõdadest põhjustatud. Esimese ja Teise maailmasõja ajal oli Euroopa ära lõigatud oma kolooniatest ja muust toiduimpordist ning puudus oligi majas.

Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ongi tegelikult ühe pika ajaloolise arengu tulemus. Võib öelda, et kogu Euroopa Liidu on sünnitanud kaks suurt hirmu, sõja- ja näljahirm.

Nüüd on Lääne-Euroopas juba enam kui viiskümmend aastat valitsenud rahu ja toiduküllus. Toidu hinnad pole suurtes piirides kõikunud ja tänapäeval poleks nende äkiline mitmekordistumine üldse “mõeldav”. Sest Euroopa toodab rohkem, kui ta tarbib ja varud halbade aastate jaoks on küllalt suured. See on kestnud juba nii kaua, et tundub olevat igaveseks garanteeritud.

Aga see ei pruugi olla nii. Esiteks, nagu õpetab meile ajalugu, ei ole kliima midagi püsivat. Ja toidu tootmine kogu maailmas sõltub endist viisi ilmast. Tõsi, kunagi ei taba ikaldused kõiki maailma piirkondi korraga. Aga kui näiteks paar aastat järjest peaks Euroopat laastama vihmad, Lõuna-Aasiat üleujutused ja Põhja-Ameerikat põud, siis poleks ülemaailmse toidupuuduse, s.t suure hinnatõusu vastu enam midagi teha. Võidab see, kes ennast kõigest hoolimata ise varustada suudab.

Lühikeses perspektiivis võib täielik liberalism põllumajanduses olla tasuv ning teha toidu meile odavamaks. Natuke pikemas perspektiivis aga üsna ohtlik. Ja päris pikas perspektiivis ei saa looduse ja ilma vastu mitte ühegi põllumajandus- ega muu poliitikaga. Nii nagu see inimtsivilisatsioon kord emakese looduse kapriisina sündis, nii ta ilmselt kord ka kaob. Aga senikaua võib ju katsuda ajaloost õppust võtta ja omades inimlikes piirides kuidagi paremini hakkama saada, vähemalt suure sõja ja näljata.