Tõnu Ploompuu: Perekonnaseadust pole tänapäeval enam vaja
Segadus tekitab inimestes hirmu, hirm omakorda viib väga kergesti inimesed vihasööstudeni. Palju ebameeldivam on aga see, et sama „õigustatud vihaga” sööstavad teiste kallale ka need, kes üritavad süsteemi segasemaks muuta, juhul, kui nende segadusekülvamine on leidnud tagasi tõrjumist.
Praegu dubleerib pereseadus ühelt poolt äriseadustikku, teisalt lastekaitseseadust, omamata selgelt objektiivselt defineeritavat ühendavat oma objekti ja oma eesmärki. Pool pereseaduse sätteid tegeleb tulu ja vara jagamisega vastutusvõimeliste inimeste ühistegevuse korral. Need sätted sobivad suurepäraselt äriühinguid käsitlevate seaduste alla. Osalt on tegemist dubleerivate sätetega, osad oleks vajalik lisada äriseaduste alapunktideks või paragrahvideks. Näiteks abielu registreerimisel sõlmitavad abieluvara jaotamise lepingud ei erine millegi poolest äriühingu varade kuuluvuse lepingutest.
Teine osa pereseaduse paragrahve tegeleb laste võimalike õigustega ja nende kaitsega – vanemate kohustustega laste ees. See eesmärk on aga üheselt olemas ka lastekaitseseaduses, ehk küll veidi teise rõhuasetustega. Mõnes kohas dubleeritakse ka haridust puudutavate seadustega.
Pereseaduse kunagine unikaalne sisu – tagada lastele võimalikult terve, arendav ja hea kasvukeskkond, aga samuti ühiskonna sotsiaalne jätkusuutlikkus, on praeguseks seadusest peaaegu kadunud. Kui sajand tagasi tühistas lastetus enamuse tollaste liberaalsete pereseaduste sätteid, siis praeguseks on lastetuid perekondi käsitlevad sätted muutunud lausa valdavaks.
Pereseaduse osade üleviimisel selgematesse raamseadustesse muutuks perekonnaseisuamet äriregistri osaks, endine abielu sõlmimine saaks olema kanne äriregistrisse. Äriregistrisse kande teostamisel saavad inimesed ühtlasi valida ka erinevat varalist regulatsiooni ja usaldamatuse määra peegeldavate täpsustavate partnerluse variantide vahel, alates aktsiaseltsi sarnasest või kõiki intiimsusi kirjeldavast, lõpetades lihtsustatud, kunagise pere sarnase, konkreetsete objektide suhtes kirjalikult täpsustamata suhtega. Äriregistrisse kande võib soovi korral pidulikumaks muuta äriregistri ühistegevuse nõunik või tema spetsiaalne abiline. Kuna Eestis on riik ja kirik lahutatud, siis äriregistrite kannete osas kirikuteenijail õigust poleks. Küll võiksid nemad vabalt laulatada soovijaid, sõltumata äriregistri kande olemasolust omade koguduse seaduste põhjal (mis ei kahjusta üldist riiklikku äritegevust). Kindlasti ei tekitaks kiriklikest talitlustest inimestel varalisi õigusi üksteise suhtes ja suhtlemiseks riigi õigussüsteemiga.
Kui partnerlusse peaksid sündima lapsed, siis sünni registreerimisel kanduks seeläbi osa partnerluse abieluvara ja sellega seonduvat üle lastekaitse protektsiooni alla, et tagada ka lapse kui esialgu väga kaitsetu isiku huvide seaduslik esindatus. Kõnekeeles võiks ju nii partnerlusse registreeritud kui registreerimata vanemaid koos nende ühiste lastega ka edaspidi abuieluks nimetada juhul, kui see põhineb vastastikusel usaldusel ja austusel.
Kui pereseadus säilitada, siis sel juhul tuleks järgmise muutmise käigus seadusandluse tervikliku selguse huvides sealt ikkagi osa sätteid äriseadusesse üle viia. See aga suurendab oluliselt järelejääva pereseaduse osa ja lastekaitseseaduse kattuvust, suurendab nende ühendamise vajadust. Pereseaduse säilitamine omab siiski mõtet vaid juhul, kui hakatakse taastama ka sellele seadusele vajalikku subjekti – hakatakse suurendama tervikpere kui laste parima elukeskkonna kaitstust, nii välistegurite kui võimaliku lapsevanemate omavahelise egoistliku vaenamise eest. Kui pereseaduse ideaalsubjektiks on üle põlvkondade kestev edukas inimeste järjepidevus ilma täiendavate väliste sekkumisteta. Pere elujõu suurendamine eeldab aga mitmete praegu valitsevate konkureerimis- ja ärategemisideoloogiate allasurumist, hedonistliku asjade nautlemise kultuse tõrjumist, vastu astumist üksikisiku jaoks kõike lubavale postmodernsele maailmakäsitlusele. Pereseaduse subjekti sisuline sotsiaalne olemasolu pole võimalik ilma seda vaikimisi piisavalt tunnistava sotsiaalse keskkonnata.
Peresarnaste asendustegevuste mahutamine pereseaduse alla on aga sobimatu – olgu selleks siis hilisteismelise beibe lootus rikka vanamehenässi kulul laialt elada ja kiiresti kätte saada pärandus või helgema poole pealt samasooliste sügav sõprus. Selliste laienduste poolt on küll liberaalsele postmodernismile süvaomane mõistete hüperinflatsioon ning selle viigileht – võlusõna „demokraatia”, kuid hüperinflatsioon on alati tähendanud ka kollapsit.
