Tõnu Põder: Lähme ikkagi õue. Suusatundi
Õpetaja võtnud lapsed rivisse ja öelnud, et meie läheme suusatama, need, kelle kogemused on napimad, sõitku siinsamas. Läkski, nii nelja-viieõpilasega, minu tuttava laps nende hulgas. Minu sõber, kes kooliajal oli usin suusatrennis käija ja nüüdki mõnikord ajaviiteks lausa maratonil suuski proovib, jäi ülejäänud paarikümne lapsega klassi kogunemispaika.
Ja siis see algas. Selgus, et õige mitmel lapsel oli tõsine mure, kuidas suuski saabaste külge kinnitada, veel enamal aga palju pusimist suusakeppide kinnitamisega. Kuna kedagi abistamas polnud, siis püüdis ta jõudumööda kõiki aidata. Kui ka kõige väiksema kogemusega lapsed olid lõpuks lahinguvalmis, alanud veel hullem osa. Isegi silmaga vaevumärgatav langus suusarajal tekitas korduvalt külakuhjasid, kus laste suusad, pead-jalad ja õnnetuseks ka teravate otstega suusakepid ohtlikult segunesid. Seekord õnneks kellelegi viga tegemata.
Rikuvad tervist
Mu sõber oli juba ülikooli ajal püüdlik ja visa ning ma usun, et ta suutis selles segaduses mõnevõrra korda luua. Kunagise tubli laste- ja noortetreeneri õpilasena üritas ta mõnele lapsele ka suusatamise algtõdesid edasi anda. Aga jälle häda: kogenud suusataja unistus, hea lippamine tekitas paljudes lastes hirmu ja pidevat kukkumist.
Kuid mitte see ei sundinud tuttavat mulle helistama. Ta ütles, et kõige kurvem oli, et terve trobikond toredaid lapsi oli „tunni” lõpuks endast väljas ja paljud neist vandusid, pisarad põskedel, et nemad enam mitte kunagi elu jooksul suuski alla ei pane.
Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas on kindlad ainult mõned asjad. Traditsiooniliselt surm ja maksud, aga seegi, et Eesti laste liikumisharjumused vähenevad ohtlikult iga aastaga. Kümned ja sajad elektroonilised vidinad on tänaseks jõudnud nendessegi peredesse, kes on kaugel majanduslikust küllusest. Ja nii nad siis istuvad – arvutite, iPadide ja kõigi muude sarnaste asjade taga juba maast madalast. Surfavad netis, tapavad arvutimängude pahasid sõdalasi, aga iseenese tervist sealjuures veelgi rohkem. Paraku ei saagi väike inimene seda ju veel mõista. Ei pea ka olema lastearst, et aimata, mis juhtub umbses toas arvuti või teleri taga istuvate laste silmade, lihaste või kopsudega. Keegi ei tea, milline tervis on sellistel inimestel siis, kui nad on 35–40-aastased, ajaloolise kogemuse puudumise tõttu võib seda täna ainult oletada.
Mis meelitaks lapse elektrooniliste vidinate, sh televiisori tagant õue? Suusatamine, ikka suusatamine, aga ka kelgutamine ja uisutamine. Uisutamiseks on peale uiskude tarvis head jääd ja kelgu jaoks kelgumäge. Mis rõõmu sa ikka lamedal maal kelku vedades tunned! Neid kahte, head jääd ja liumäge pole aga alati käepärast võtta. Kõnnitee, kus linnakodanik libeduse tõttu konte murrab, uisutajale ei sobi. See-eest suusad saab väike inimene alla panna õige paljudes kohtades, isegi suures linnas. Mõni park on ju igas linnas isegi praegu veel „arendajate” kiuste alles.
Kes peaks lapse õue lumele või uisuväljale meelitama? Meie eesti inimene on ju hõivatud. Kui lapsel ongi ema-isa mõlemad olemas, siis ei pruugi nad alati olla käepärast võtta, kui juhtub olema ilus taveilm. Ja kuipalju need vanemad üldjoonetes ikka suusavarustusest ja suusatamise algõpetusest teavad! Kool, noh loomulikult kool, võib mõni siinkohal enesestmõistetavusega hüüda. Jah, kool ju selleks peakski olema, et midagi õpetada. Ainult et viimase viiekümne-kuuekümne aastaga on toimunud oluline ränne maalt linna. See, mis maalapsele oli ja on veel nüüdki nii loomulik ja omane, võib linnalapse jaoks olla lausa eksootika. Liikumine ja jõukohane füüsiline töö näiteks. Ja kool ehk täpsemalt meie haridussüsteem ei ole suutnud sellest muutusest järeldusi teha.
Kool näeb, et lapsed jooksevad ja rabelevad kehalise kasvatuse tundides mis hirmus. Mängivad võimlas või võimlemistunniks kohandatud ruumis palli, viskavad hundiratast ja tunduvad vähemalt eemalt vaadates eluga rahul olevat. Õige ta on, kuid asjal on ka teine külg. See, et enamik selliseid tunde toimub ruumides, mille põrandalaudade või parketiliistude vahelt tõusevad iga jooksusammu ning korvpallipõrgatusega kõrgele nähtamatud tolmuosakesed ja satuvad lapse hingamisteedesse. Õues möllates, suusatades või uisutades niisugust kõrvalmõju ei ole. Nii et läheme ikkagi õue!
Aga kellega siis? Paljudes kohtades, võib-olla lausa pooltes koolides annavad 1. kuni 3. klassini kehalise kasvatuse tunde klassijuhatajad. Sellised kannatlikud, toredad õpetajad, kellest enamik on naisterahvad. Oma ainete õpetamise kõrval on neil veel mustmiljon ülesannet, mida me kõik teame. Ja kodu. Siis veel see, et 95-aastane riik ja kohalikud omavalitsused ei hinda inimese kasvatajat enam nii, nagu esimesel kahekümnel iseseisvusaastal seda tehti. Õpetaja peab oma õpilaste ja enese koha eest siin turumajandusliku päikese all ise võitlema. Mõnikord lausa streikima. Aga Eesti õpetajad on visad, ei lähe ju sugugi mitte kõik, kellel selleks võimalus on, Soome kas lasteaednikuks, hotelli koristama või lehma lüpsma. Enamik ei tööta õpetajana seetõttu, et kuskil peab ju leiba teenima, vaid ikka sellepärast, et amet meeldib.
See kõik on kallis
Paraku ei ole algklasside õpetajate ettevalmistus talispordialade algõpetuse poolest just roosiline. Suusavarustuse valik, määrimise algõpetus ja suuskade hooldus, suusatamiselementide algõpetus – kui paljudele näiteks 1.–3. klassi õpetajatele on seda üldse tutvustatud? Ja veel, kui palju on inimesi, kes teavad, mitu protsenti õpetaja aastapalgast maksab korralik suusariietus, suusasaapad, sidemed, suusad ja kepid? Ja siis veel selle teise suusastiili saapad, suusad ja kepid! Isiklikest uiskudest ma ei räägigi. Enamikul koolidel ju sellist kraami õpetajale pakkuda pole.
Ülaltoodud arutluse järgi võib tunduda lootusetu meie kõige väiksemaid koolilapsi lumele meelitada. Kritiseerida ja näpuga näidata on lihtne, palju keerulisem on kurvale olukorrale lahendust pakkuda. Aga ma püüan seda teha.
Esiteks inimesed ehk siis õpetajad, kellel tihti puudub kõrgem kehakultuurialane ettevalmistus, kes aga peavad esimese astme koolilastele talispordialad eluks ajaks meeldivaks tegema. Või vähemalt õpetama neid mitte vihkama. Usun, et suur hulk kõnealuseid õpetajaid võtaks väljaõppest heameelega vabatahtlikult osa, kui seda pakutaks. Jah, kehalise kasvatuse õpetajatele korraldab erialaliit märtsis vastavaid kursusi, aga isegi kui keegi palub sinna ka algklasside õpetajad, oleks kursuslaste baasettevalmistus liiga erinev, et asjast võiks kõigile tulu tõusta. Appi võiks tulla Eesti suusaliit, kellel oleks suurepärane võimalus saada uus hingamine, andes koostöös haridusametnike ja koolijuhtidega panus algklassiõpetajate väljaõppe korraldamiseks. Oskusteabest ja pädevusest ESL-iga seotud suusaspetsialistidel puudust ei tule. Usun, et ka head tahet jätkuks, kui keegi asja ette võtaks. Ka klubi Tartu Maraton on jõudnud kvantitatiivsele teelahkmele, kus minu arvates võiks hakata mõtlema ka kõige pisemate suusatamise edendamisele. Tore oleks ju abiks olla nendel, kes peavad tulevasi Tartu maratoni kangelasi ja reamehi juba algusest peale rüütellikeks sporditegijateks õpetama.
Suusad: kallid, aga kestavad
Siis vahendid ehk suusavarustus. Täna elame me maailmas, kus ühe tavalise lapse suhteliselt odav, aga korralik suusavarustus on palju kallim kui mõni iPad või lauaarvuti. Kooliõpetaja on suurem ja tema suusavarustus on veelgi kallim. Siit mõtlemisainet meie hariduspoliitika kujundajatele. Kas Euroopa ikka oleks sunnitud ka Eestit päästma tormama, nagu meie praegu Kreekat aitame, juhul kui kooliõpetajale antaks töövahendid ja -riided ning koolides oleks kooli õpilaste arvu järgi näiteks kolmkümmend kuni kuuskümmend alati töökorras suusakomplekti? Koos keppide ja saabastega. Minu suusapaaride hulgas on üks, mis pärineb 1997. aastast ja millega on keegi teine olümpialgi suusatanud. Need on kestnud nii füüsiliselt kui ka moraalselt tänaseni, sõita võiks mistahes võistlustel. Olgu see näide suuskade pikast kasutamisajast. Mida aga teha 1997. aasta arvutiga? Muuseumisse ehk!
Üht meie praegust liitlasriiki valitses ammusel ajal vuntsiga mees, kes 1944. aasta veebruaris sõimas läbi oma lemmikministri Albert Speeri, sest see oli Soome suusaradadel jalga vigastanud. Ta ütles: „Miks pidite te seal üleval ka veel suusatama? Ma olen alati öelnud, et see on hullumeelsus! Need pikad lauad jalgade küljes! Põletage need kiiremas korras ära!” (Albert Speer. „Mälestused”. Kirjastus Varrak, Tallinn 2005, lk 369) Vanasti oli peaaegu võimatu Otepääl või Käärikul nii ära käija, et murdmaarajal tänase peaministriga kokku ei sattunud. Ja nagu näeme, on tal jaksu ametis olla kauem kui ühelgi teisel valitsusjuhil kogu meie iseseisvusaja vältel. Ehk peaks Andrus Ansip selle mehega, kes Speeri suusakadest veel pikem on, näiteks kohvi juues rääkima, et ta vaataks haridusministeeriumi haldusalas tähelepanelikult ringi, äkki ongi seal mõni pisikene füürer, kes suusatamise algõppele märkamatult kaikaid kodarasse sokutab.
Kes võiks nende pakutud lahenduste elluviimise üle kontrolli pidada? Eks ikka rahandus- ja sotsiaalminister. Kui asjad ei edene, siis peaksid nad haridusministri poole tõsiselt näppu vibutama ja ütlema, et tolle ametnikud ei tohi niimoodi salaja riigi- ja haigekassa pankrotti ette valmistada.
Talisport peab kooliskäimise kiuste lastele armsaks saama ja omaseks jääma. Ainult siis võime loota, et tänased algklassilapsed ja nende vanemad kolleegid on suureks saades terved ja tugevad.
