Valvatud vara

Läbi aegade oli maarahva varanduseks haritud põld ja kariloomad. Põllust ja koduloomadest sõltus, kas perel jätkus aasta läbi toitu, kehakatteid ja vahendeid tööde tegemiseks, maksude tasumiseks ja vajaliku ostmiseks või vahetamiseks. Põlluvili, kari- ja tööloomad olid inimese jaoks eluliselt olulised, neid valvati ja nende eest hoolitseti, sageli paremini kui enda eest. Kariloomad aeti ööseks lauta või käidi õitsil. Karjase amet oli talus üks tähtsamaid. Peremehe suurimaks varanduseks olid terved ja tugevad hobused ja härjad. Viljapõllul oli ümber tara, et loomad eemal hoida. Sellest sõltus inimese elu.

Ahvatlus metsloomadele

Tänapäeval lähevad põllumassiivid ja koduloomade karjad üha suuremaks ja saagikus paremaks. Sellega käsikäes muutuvad põllud ja kariloomad metsloomadele üha ahvatlevamaks. Inimene aga, selle asemel, et oma vara eest hoolt kanda, seda kaitsta ja metsaasukatele pidevalt omanikusuhtest märku anda, kolib üha suurematesse keskustesse, oma maad mööda laiali paiknevast varast ja majanduslikest huvidest kaugemale. Põllu-, karja- ja heinamaade vahel hajali paiknevad põlistalud on muutunud nädalalõpu kodudeks ja suvemajadeks. Põllu- ja karjamaalt loodetakse üha rohkem saaki saada, seda ootust turgutavad ka põllumajanduse toetusskeemid. Paraku ei kasva majandusliku võimsuse ja huvidega koos omaniku teadlikkus ja vastutus.

Kuidas peaksid selles olukorras käituma metsaasukad, kel on nüüd, mil maa inimestest tühjaks jääb, valida ilma võõristust tekitava kahejalgse naabri jälgede, lõhna ja tõhusa piirdeta lambakarja või teravate meelte ja kiirete jalgadega metskitse vahel? Rammusa viljaorase või kuluks muutunud rannaniidu vahel?

Metssigade lisasöötmisega oleme nad muutnud tülikateks, meist sõltuvateks pool-kodustatud naabriteks. Loomulikult valib tark kriimsilm, mesikäpp või hall kurg kergema saagi.

Põlluvilju, kariloomi, õuemuru kaitsta saame ainult meie, inimesed. Oma vara eest vastutades ja omanikuõigustest selgelt märku andes. Enamasti ei ole parimaks lahenduseks püss. Karjaaed, mis hoiab lambad sees ja hundid väljas, põlluvalve paarinädalaseks lindude rändeperioodiks, karjane ja koer on üksnes osa unustatust.

Toitu peaks endale koju tooma ikka ainult söömiseks, äraviskamise korral aga arvestama tülikaks muutuvate naabritega. Oluline on märgistada see nähtamatu piir meie ja nende, inimese ja looduse vahel. Jüripäeval karja jälgede kodu poole ja hundi jälgede metsa poole pööramine aitab sellele kaasa.



Inimene on maad kartma hakanud

Katkendeid Tõnu Õnnepalu raamatust „Mandala” (Varrak 2012, lk 198–200)

„Inimene on maad kartma hakanud. Võib-olla on ta teda alati kartnud, aga varem ta ei saanud muidu, kui pidi teda oma palja jalaga tallama, jälg jälje kõrvale, tuhande aasta surnute jalajäljed uute elavate paljaste päkkade all. Käega pidi teda katsuma, teda ja seda, mida ta andis.

Nii oli see inimese ajal.

Nüüd, pärast inimest, pole seal kunagi kedagi. Ainult metsloomad käivad. Metssead tallavad sügisel vilja sisse terve radade labürindi. Isegi hundid on juba ilmunud ja ei kardagi väga. Kabeliteel nähti kevadel ülesärganud karu jälgi. Varsti saab inimeste hirm tõeks: maa muutubki kardetavaks. /---/ Jahimehed! Nemad kardavad ka. Vaata, kuidas nad tulevad. Metsa nad veel ainult sõidavad. Nende uhked maasturid on elektroonikat täis tuubitud. Mõnikord, kui see metsas või isegi keset neid inimtühje väljasid üles ütleb, on nad püsti hädas. Ei liigu enam, ainult piiksub ja vilgutab lampe. Kasvõi anna jalaga, kasvõi nuta!

/---/

Ei, see maa, mis sa siit näed, on ainult veel pealtnäha inimeste, sest seal kasvab inimeste vili. Tegelikult on ta juba metsik. Aga mitte enam noor ja metsik, nagu ta oli kord. Vana ja metsistunud. Mahajäetud. Ta ei vaja enam inimest ja inimene julgeb tema peale, teda harima tulla veel ainult väga suurte masinatega ...