TÕNU VIRVE: Pronksmehe saladus
Läheneme monumendile praeguse arusaama järgi tagantpoolt. Sisenemise trepistik on tsentraalselt paika pandud, kuid peatee on eksitavalt suunatud kõrvale. Pülooni keskel oleva pronksmehe identne alus on tühi. Aga kui sellele mõelda juurde loodav kuju ning see saab memoriaali esipooleks, saame aru, et loojatel on juba algselt mõeldud Tõnismäe memoriaal mälestama Teises maa-ilmasõjas mõlemal poolel või-delnud eesti sõjamehi.
Võib-olla peaks loodav kuju olema pühendatud hoopis eesti naisele? Või asetada sinna koopia Vabadussõja monumendist – taeva poole tõstetud kätega paljas eesti koolipoiss –, meie vabaduse ja riikluse kõige püham ja selgem kujund, mis annab sümboolse võimaluse palvetada igal langenul oma jumala poole ja riietada end sellese mundrisse, mida ta vennatapu ja võõras sõjas kandma pidi. Võimalusi on palju.
Memoriaali loomise aastal sündinud kunstnikuna tunnetan 1990. aastal manalateele läinud ERKI õppejõudude tolleaegset sümbolistlikku mõtteviisi eriti teravalt. Arnold Alas õppis aiandusarhitektiks riigi stipendiaadina Berliinis, täiendas end Prantsusmaal ja Itaalias. Töötas Riigiparkide Valitsuses. Osales president Pätsu Oru lossipargi loomisel, mis praeguseks hävinud. Enn Roos alustas kunstiharidust Ants Laikmaa ateljees. Õppis skulptuuri Jaan Koorti ateljees ning Pallases, Anton Starkopfi ateljees.
Tollel ajal saigi avalikult kavandada ja valmis teha vaid pool monumenti. Nüüd oleks aeg lõpetada monument koos tervikliku pargikujundusega. Kui Tõnismäe memoriaali lõpetamise protsessiga alustada praegu, võiks pidulik avamine toimuda järgmise aasta 8. mail, mida peetakse Teise maailmasõja Euroopas lõppemise päevaks. Kindlasti võiks valminud memoriaal saada Teise maailmasõja Eestis lõppemise päeva tähistamise keskmeks – augustikuu päev, millal viimane Vene tank lahkus Eestimaa pinnalt.
Tõnu Virve, lavastaja ja kunstnik
