Tööandjad, kust saavad noored töökogemuse, kui teie võimalust ei anna?

1. juulist jõustuvad töölepingu seaduse muudatused lihtsustavad alaealiste tööle võtmist ja lubavad seda senisest rohkemates valdkondades.

Hiljuti kiitis riigikogu heaks töölepingu seaduse muudatused, mis laiendavad tööandjate võimalusi võtta tööle alaealisi. Kuigi piiranguid on nüüd leevendatud, on õhus endiselt skeptilist suhtumist noorte vastutustundlikkusese – kas nad ikka täidavad võetud töökohustusi? – ja töösuhte vormistamise bürokraatiasse.

Eelarvamused, mida (alaealiste) noorte palkamine üldjuhul tööandjates tekitab, on Eesti kaubandus-tööstuskoja 2015. aastal korraldatud küsitluse andmeil järgmised: „kellaaegadest ei peeta kinni”, „noortel ei ole tööharjumust”, „halb töödistsipliin”, „liigne ja arutu paberimajandus”. Loetelu võiks eluliste näidete varal jätkata, ent loodan ja usun, et on ka ettevõtjaid, kes iseloomustavad noori senise kogemuse põhjal vastupidiste märksõnadega: „õpihimulised”, „töökad”, „tulemustele orienteeritud”.

Kas eelmainitud negatiivsete märksõnadega ei võiks iseloomustada ka töösuhet mõne täiskasvanuga, kes pärast esimest palgapäeva tööle ei ilmu, alatasa hilineb või jätab tööülesanded vastutustundetult täitmata? Universaalset vastust võib-olla ei olegi: vanus ega kogemuste pagas iseenesest ei garanteeri töötaja ja töösuhte kvaliteeti. Miks peituda noort palgates üksnes negatiivsete stereotüüpide taha ja jätta kõrvale positiivne potentsiaal?