2) Kui ta kandideerib partei esimeheks, siis on küsimus, kas keegi julgeb ka ta vastu minna? Ja kui ta ei kandideeri, on küsimus, keda ta avalikult enda mantlipärijaks tituleerib? Kaks arvestatavat kandidaati – Jüri Ratas ja Kadri Simson – on näidanud iseseisvat mõtlemist ega pruugi olla enam Savisaare favoriidid.

3) Sõltumata, kas Savisaar jätkab erakonna esimehena, on Tallinna linnapeana jätkamine majanduslik ja elukorralduslik paratamatus. Tal on vaja „tasuta“ infrastruktuuri, kes teda aitaks, sõidutaks jne. Riigikogus töötades seda ei oleks, samuti mitte lihtsalt pensionile jäädes. See kõik maksab ja linna rahakott on hetkel kaudselt ainus võimalus.

4) Savisaar imeline paranemine toimubki ja ta asub maad uurima, kas järgmiseks presidendiks saamine on reaalne. Eelnev mõttekäik on küll suuresti teoreetiline, aga see lootus elab Savisaare ja ta mõne lähikondse peas.

5) Savisaar annab endale tegelikkusest aru ja jääb koju – kirjutab raamatuid, peab loenguid, nõustab erakonda ja omavalitsusi. See valik tundub lõviosale avalikkusest kõige loogilisem, aga mitte talle endale.

6) Kui SDE juhil Jevgeni Ossinovskil õnnestub koduerakonna sees, IRLis ja Keskerakonna juhtide seas teha osav gambiit ning Reformierakond valitsusest välja tõugata, tekib Savisaarel šanss taas nuusutada suurt võimu. Isegi uue valitsuse tagatubades tunneks ta end paremini kui opositsiooni igavese sümbolina. Aga see lahendus on samuti teoreetiline.