Toomas Alatalu: Afganistan ja Euroopa Liit vajavad valimistel ladinaameerikalikku mõtlemist!
Hinnaks kõigi häältesedelite üleslugemine, seni lubatud 30 protsendi asemel. Kuna valimistulemust see vaevalt muudab, siis veelgi olulisem on sõnum, et Abdullale ja tema toetajatele leitakse sobivad ametipostid Ghani uues valitsuses.
Tuletaks nüüd meelde, et 5. aprillil toimunud Afganistani presidendivalimiste 1. voorus kogus tadžikk Abdulla (isa poolt puštu, kuid üldise veendumuse kohaselt pigem ema poeg ehk siis tadžikk) 44,9% häältest ja puštu Ghani 34,5 protsenti. Ülejäänud 21 protsenti häältest jagunes 5 kandidaadi vahel, kellde hulgas oli veel kaks puštut, hasar jt.
Nagu Euroopas kombeks – aga meie valimissüsteem määriti ka afgaanidele kaela – pole 50 protsenti, tuleb korraldada 2. hääletusvoor. Toimuski ja tulemused Ghani 56,44 ja Abdulla 43,56 protsenti ehk siis võitjast sai kaotaja ja, pangem tähele – ametliku tulemuse järgi mitte keegi ei rikkunud valimissedelit ehk ei saatnud kumbagi kandidaati kuradile, s.t. shaitani manu! Seda Afganistanis!?
Olgu meenutatud, et 2009.a. valimistel oli esimene USA-NATO vägede poolt kohale imporditud riigi uus pealik Hamid Karzai 49 protsendi, teine Abdulla 31 protsendiga, ent Abdulla ütles, et võltsimist oli nii palju, et ta ei pea targaks 2. voorus osalemist ja Karzai kuulutatigi kohe võitjaks. Mägilaste arusaamu õiglusest ja aust meelde tuletades esitagem lihtne ja loogiline küsimus – kuna seekordsed valimised olid kindlasti ausamad, siis kas Abdullal oli moraalne õigus oma 10-protsendilist üleolekut arvestades loota, et Ghani, kes osales ka 2009. aastal, käitub nii, nagu tema 5 aastat tagasi!?
Siinkohal tehkemgi põige Ladina-Ameerikasse, mille elanikkonna enamus on ju eurooplaste järeltulijad ja mis viimase 20 aasta jooksul on rabanud kõiki riigipöörete ärakadumisega. Nii indiaanlaste (Boliivias oli esimese 140 aasta jooksul 183. riigipööret), mustade, segavereliste ülekaaluga kui ka euroopalikes riikides nagu Argentiinas, Uruguays, Costa Ricas... Nüüd pööratakse riiki harva, sest 1980ndatest peale seadustati paljudes riikides lihtne reegel: kui keegi saab valimiste esimeses voorus küll alla 50 protsendi häältest, ent vähemalt 10-15 protsenti (kuidas kusagil) rohkem hääli, kui järgmine kandidaat, siis on ta ka automaatselt võitja, sest tegu on rahva esimese eelistusega. Ja see kardinaalne lahtiütlemine Euroopas juurutatud süsteemist töötab. Nii parem- kui vasakpoolsete valitsustega riikides.
Kuna tänased valimissüsteemid on piisavalt kaua toiminud ja demokraatia tervikuna tugev – nii kodust kui ka välismaalt kontrollitav, siis – miks karta rahva selge eelistuse eelistamist, mida nüüd terve piirkond ka edukalt tõestab!? Vana süsteemi küljes rippuva (ja seda ka mujale eksportiva) Vana Maailma reaalsuseks on aga saanud tegeliku võimu üleminek ametnikkonna ja nende seljataguste kätte. Sest paljudel juhtudel lõppevad valimised sellega, et algavad eriskummaliste koalitsioonide kokkupanekud ja ka kambakad rahva poolt eelistatute tõrjumiseks.
Kui piirduda Afganistani näitega, siis mitu mõjukat presidendikandidaati – näiteks kolmandaks jäänud Zalmay Rassul, samuti praeguse presidendi Karzai vanem vend (mõlemad puštud) teatasid toetusest Abdullale ja saanuks viimane võimule, olnuks tal kindel tugi teatud puštude gruppide poolt tagatud. Nüüd aga surusid USA ja Euroopa Liit kõik puštud hääletama Ghani poolt ja Abdulla peab leppima sellega, mis talle võimaldatakse. Sünnib see, et mitte n-ö puhas võitja, vaid kokkulepete, kambaka jmt. saatel võitjaks tehtu määrab riigi saatust järgmisel viiel aastal. Euroopas ollakse sääraste asjadega leppinud (ent eks kahane ka valimistest osalejate arv), Afganistanis on aga seda tüüpi kombineerimine vesi Talibani veskile, kes hindab võimuküsimuse küsitavusi tekitavat lahendamist oma taotluste verise kinnitamisega.
Ausalt öeldes juhivad Euroopa parlamendi valimiste järgne aeg ja kaadripoliitika osas läbikukkunud tippkohtumised tähelepanu sellele samale iganenud valimissüsteemile, kus võimule pääsetakse küsitavate kokkulepete teel. Peaasi, et võimupirukast osa saada. Tasub teada, et 2004 ehk just siis kui Eestist sai ka Euroopa Liidu liige, mindi Euroopa Parlamendis üle kartelli-kokkulepetele. Kuna loobuti lootusest, et ükski parteigrupp selget ülekaalu ei saa, siis leppisid kaks suurimat – konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid lihtsalt eelnevalt kokku võimu jagamises – 2,5 aasta meie ja 2,5 aastat teie.
Sama sündis 2009. Sedapuhku – 2014 - tormas kahe suure manu kohe ka suuruselt kolmas grupp liberaalid ja läks uus trikitamine lahti. Konservatiiv Juncker sai küll Euroopa Komisjoni esimeheks, ent kui kartellitehingute puhul tüüpiline vastukaup – „ükskõik kes, kuid olgu suurriigist ja naine“ andis kandidaadiks vaid veebruarist välissuhetega tegeleva ja Venemaa ees kummardava itaallanna, siis õnneks protestijaid jätkus. Karm tegelikkus on ju ikkagi see, et Euroopa konservatiivide, sotsialistide, liberaalide jne. välispoliitikad erinevad üksteisest, mis eriti täna – kus kogu senine rahvusvaheliste suhete süsteem on pea peale pööratud – peaks selgelt välistama kartellindusel ja monopolismil (aga meie riigil on hea ärivahekord Venemaa ladvikuga!) põhinevad sundotsused välispoliitikas. Euroopa Liidu tippkohtumise otsus lükata otsuste tegemine edasi toob väga kenasti välja kord kehtestatud süsteemi tegelikud võitjad – kui on selge, et vana komissar pole enam komissar, uut aga pole ja aeg aina läheb, siis – kes teeb otsuseid? Eks ikka ametnikkond, sest neil on ainsatena ja kogu aeg jalad maas.
Enne äsjaseid europarlamendi valimisi räägiti suure uuendusena sellest, et sedapuhku on teada EK presidendi kandidaadid. Olidki, aga millise poliitika ja põhimõtete alusel sündis koalitsioon, kui selle esimesed valikud kaadri alal kutsuvad esile nii suured lahkhelid!? On loogiline küsida - miks mitte rakendada paljudes riikides kehtivat põhimõtet sellest, et ka välis- ja julgeolekupoliitika määramine on võitja käes. Tuleb küsida muudki, ent ehk siiski juba on aeg asuda muutma Vana Maailma valimispõhimõtteid, milledest mujal on juba lahti öeldud ja tullakse paremini toime. Uued reeglid häälestaksid ka valijad uut moodi käituma ja tõotaksid selgemaid tulemusi kui seni. .
